Tahaks siia pikkida misit peent tsitaati, aga põle - miskit põle. Häda ja viletsus näib liialt pruugitud.

Panin kirjutuslauatagusele seinale pildi, kus olen pöetud peaga ja oi küll tundub kaunis mängida mõttega "homme võiks pügalasse minna". Aga lähen ma küll. Teadagi.



Ja suhtlemisgeenius olen ma ka - teadagi. Üha enam näib, et ei suuda end selgelt ja üheselt väljendada ning soovides parimat, saan kaelal tunda külmaveeämbri sisu - "väga vedel on see piim täna", mis muud. Mõni aeg tagasi lugesin raamatut pealkirjaga "Päris inimene", autoriks on G. Gerland. Naine, kes on õppinud elama, on õppinud suhtlema, on õppinud aru saama tundest, et teda valesti mõistetakse või üldse ei mõisteta ja sellest johtuvalt oma suhtlemispraktikaid muutma. Naine, kes kirjeldab oma esimesi lapsepõlvemälestusi kodus, lasteaias, koolis, tänaval. Naine, kelle jaoks olid tunded värvilised, heledamad-tumedamad ning see tonaalsus aitas tal luua seoseid erinevate suhtlussituatsioonide vahele. Naine, kelle jaoks pole kõndimine olnud kunagi automaatne tegevus, kelle jaoks suhtlusvoog kui loomulik kulg, vaid alati kindel ja läbimõeldud käitumismuster, jada, mille ta on ära õppinud. Naine, kelle lapsepõlves olid mõned maitsed sisikonda kokkutõmbavad, kellel puudus arusaam eneseteenindusest, kes ei tundnud vajadust minna vetsu, kes ei saanud aru sellest, miks ei või ühte ja sama toitu süüa hommikust õhtuni ja nii pool aastat järjest. Neiu, kelle jaoks oli joovastus alati mõistusega kontrollitud olek, tegevus.


Väärt-väärt-väärt lugemine. Raamat, mis näitab, et kõik, mis on õpetatav, on ka õpitav ja ehk ka igatmoodi teistmoodi ühendused.

Kui see oli raamat, mille ma jõin sõõmudena, siis A. Kasemaa "Leskede kadunud maailm" on südamesoojendaja - paar lehekülge õhtuks, nauding kaunist melanhooliast ja nostalgiast, loodusest ja omailmast.