Käisin siin üksöö kõrtsus, ülikoolilinnas. Küll oli tore ja meeleolukas. Kohal olid vanad head ja ilusad tuttavad nagu ikka. Trepil võttis suu muigele "maailma rahulikum". Kohal oli ka onu Bella oma kaunitaridega. Kohal oli veel mustmiljon teist, kellega pidi ühte väikesesse uberikku ära mahtuma - mõnus küünarnukitunne. Assu näiteks sai huule rulli. Mina sain lihtsalt kõhutäie nalja ja siis veel ...
Võib vist öelda küll, et sain ilmutuse. Mis mõttes? No kui ma siin olin juba lootust kaotamas, et mu silmad näevadki vaid üht ja ei oska näha enam nurga taha, pooltoone või suisa uusi kujutlusi, siis sel laupäeval ilmus justkui maa alt üks äraütlemata lummav looduspilt. Ja mitte lihtsalt et oli silmanuum, vaid oligi karbi terav pliiats - et oligi eel- ja põhiroog, küllap magustoit oleks ka suurepärane olnud või oleks suurepäraselt ülemäärane olnud või oligi magustoiduks see, et juba pidi minema ja mõnus muie jäi suunurka. Mine tea, mine tea :)
Emotsioon oli väärt jäädvustamist ja emotsioon oli ere, arvestades seda üleüldist.  Hurra!