Ma alustan nüüdsama ühe põneva eksperimendiga - vaatan ja proovin, kas see, mida mina olen aeg-ajalk kurjalt ära kasutanud ja see, mis on mind aeg-ajalt kurjalt kasutanud - saame me teineteiseta? Minu maailma must-valgsus on siin, kus taipan, et kuna ma piiri pidada ei oska ja kombekalt olla ei suuda, siis tuleb loobuda (ah, milleks loobuda kui võib veel joobuda... kumiseb). Eks näis, eks näis. Õnn on, et tööd on palju ja fookus on ka, nii enam-vähem.
Jah, ja muidu läheb ka enam-vähem normaalselt. Suudaks oma suud rohkem kinni hoida, oleks kõik kolmkümmend korda parem veel, aga... ikka on aga ja aga. Ja siis mõnikord on, rääkides täiesti asjalikku juttu, tunne, et viimane lollus tuleb sooja õhuga suust välja. Mõistus ja intuitsioon on õrnas ebakõlas, väikest viisi konfliktis.
Jah, ja muidu läheb ka enam-vähem normaalselt. Suudaks oma suud rohkem kinni hoida, oleks kõik kolmkümmend korda parem veel, aga... ikka on aga ja aga. Ja siis mõnikord on, rääkides täiesti asjalikku juttu, tunne, et viimane lollus tuleb sooja õhuga suust välja. Mõistus ja intuitsioon on õrnas ebakõlas, väikest viisi konfliktis.
Kommentaarid