Ja ongi jälle uus täna. Kiirelt ja toimetult mööduvad minutid. Korraks oli selline tunne, et hakkab looma, siis aga tuli suunav abikäsi ja see õrnuke hoog, mis oli tekkimas, rauges jälle. Ja siiani pole tulnud tagasi. Selles osas teeb igasugune energiavahetus mind ärevaks - iial ei tea, et mis ja kust. Ja niipalju egoist olen ma küll (või on hetk selline, et lisaks sisemisele põhjendan juba ka välisega), et ei näe põhjuseid, kuis nii peaks tohtima. Ja samas ma ju tean, et oli mõeldud abiks... mõnikord ja üsna alati, tegelikult, ei tohiks sekkuda, tuleks lasta lihtsalt olla ja kujuneda - iga asi omal ajal, teatavasti.