Mul on enda jaoks paar käitumisviisi, mille järgi võin ma määrata oma väsimusastet ja kohat ehk ka tüdimuse ja lootusetuse määra. Kõige paremini annab seesugusest meeleseisundist aimu see, et ma ärritun, erutun, ei suuda ükskõikseks jääda teatud situatsioonide osas ning sealjuures ei ole ma valmis kompromissi leidma - saades tegelikult aru, et mu käitumine ja jõuramine on jonni-ajamine, ei suuda ma ka rahumeelselt tõdeda, et olgu. Ikka olen kusagil solvumise ja ärplemise piirimail. Millest ajendatuna? Noh, et kui külmkapis on pekine lihatükk, siis tuleb ju seda süüa. Aga kes selle sinna kappi ostis? On ju võimalus loobuda ja teha "parem" valik. Traditsioonilisels: kas hamburgeri vahele pihvi või kotleti valimine on valiku tegemine? Ja vot seesugused mõttetud, minusse mittepuutuvad teemad loovad meeleolu, kui ma olen väsinud.
Teine tunnusjoon on see, et silmad on ootamatutel hetkedel märja koha peal, pea hakkab kumisema ja silme ees võtab halliks. Ma olen tööl päris mitu korda seesugustel tühjadel hetkedel (kui lapsed söövad, näiteks), tundnud erakordset väsimust ja kurbust, jõuetust. Ja tegelikult ilma vähimagi põhjuseta, lihtsalt mingid ütlemised ja valikud keerlevad ja kummitavad.
Ja ega rääkida ei olegi kellelegi ja millest olekski.

Aga toredust on ikka ka - vaatsin ükspäev, et Marku tuleb laulemaie ja tõdesin kurbusega, et olen oma piletirõõmustamisega hiljaks jäänud, kuid tänase öö hakul tuli pilet ise mulle koju kätte. Saan sõbradki kaasa kutsuda, loodetavasti on nad hakkamist täis. ;)