tüübist

Mitte et mul igav oleks, vastupidi - tööd on nii palju, et ei teagi, millest alustada. Siis näibki, et võin ju väheke veel looderdada ja tühja pilguga ilma vahtida. Sellesse naljanädalasse on tõsiseid ja murettekitavaid hetki mahtunud rohkem kui tahaks ja kui lubataks - ehk olengi seesuguse vaikse loomuga, et olukorrad, mil olen justkui põrgulärmi teinud, kumisevad peas edasi. Tahaks lihtsalt oma kukalt vastu seina tampida, et neist lahti saada. Eks objektiivne tõde ole, et lärmamine peab lihtsalt olemata olema. Ja samas: küllap see, mille pärast mina siin juukseid kakun, on nii mõneski teises keskkonnas suhteliselt tavapärane ja mitte midagi erilist. Ma tean, olen ise näinud. Kuid see ei tähenda, et tegu olek lubatud käitumisviisiga.

Ja nii ma siin keerutan esmaspäevaseid hetki. Nagu rikkiläinud kodumasin. Ja ma ei oska vabaks lasta.


Seetõttu ei olegi ehk tegu minu jaoks parima valikuga. Või teab keegi kedagi, kes oskaks mulle eneseabinõuandeid anda... Saladuskatte all võin öelda, et egas ma praegu vist kedagi kuulda küll ei võta ja vaatepunkti muutmise valmisolek on samuti ebapiisav.


Sellised haledad ja mitte kuhugi viivad mõtteulmad.

Tüüp on lihtsalt selline.