Ei ole väga vähe aega sellest möödas, mil ma tõdesin, et kui saan, siis jätan tegemata. Eks ole me ilmaruum igasugu tegusi, tegevusi ning nende materiaalseid tulemeid täis - üks ilusam kui teine samavõrra kui üks koledam kui teine. Näikse uskumatuna, kuid ei olegi niisama lihtne enese juurde jääda - ikka on vaja, ikka on tahe ja ikka on mõningased kohustused-lubadused ka, mistõttu justkui peaks. Ning teadagi: "kuis Sa jätad asja katki, kui on tuhin olnud peal".

Sellesuvise tegevuse joonealuseks märkmeks ning ehk ka põhitooni loojaks jääb "see arutelu"  -väga sisukas, väga lahmiv, emotsionaalne, väärikas.

Ma olen ka tundnud seda tunnet, et tahaks lahmida. Ja siis olen tundnud ka seda tunnet, et ei tea, väga ei julge, mine tea, mis see kõik endaga kaasa võib tuua. Ja siis veel, et teeks vaid endale ja hoiaks vaid endale, varjul võõra silma ja võõra sõna eest.

Viimane aasta on aga endaga kaasas kandnud olukordi, kus tuleb esitada ja esitleda, päädides praktikumiga, milles oligi teise sõna ja teise käe järgi teisele tegemine. Põhimõtteliselt on tegu, minu jaoks, hetkedega, kus vastutus on nii suur, et mina ise ja minu oskused ja teadmised saavad ainult kasvada. Ja arusaam iseenese väiksusest samuti. Ning just antud tunnetekompott tekitab aukartust ja paneb kahtlema, teise pilguga ka tehtule vaatama. Mina küll ei saa öelda, et kõik, mis ma korda saadan, on nii ilus ja väärtuslik, et hoia ja keela. Täna just lõpetasin ühe tegemise, mis sai küll tehtud ja valmis ja ... ongi kõik. Ja neid hetki, et rohkem enam ei teeks ja jätkaks katki, pistaks vasakule, oli ka rohkem kui kokku lugeda suudaks. Tehtu ise ei saanud ei kole, ei saanud ka kole ilus. Võib-olla minu suhe tehtusse on seotud konkreetse hetkega laiemalt - et on väsimus ja tüdimus ja pettumus, kuid ka siis, kui kõik emotsioonid kõrvale panna ja vaadata, siis: ikka pole ilus. Ja ma ei usu sellesse, et ma olen ülinegatiivne või üdini kriitiline, aga loodetavasti suudan, vaatamata sellele, et olen palju aega ja energiat kulutanud ja uusi oskusi omandanud ja ennast ületanud, ikka enese suhtes ausaks jääda. Ja ainuüksi seetõttu, et tegu on minu omaga, ei loe midagi - see ei ole vabandus või põhjendus. 

Vot niimoodi on mõnikord nende ilma asjadega. Ja iseendaga.

Nad lähevadki erinevas suunas, erinevas rütmis ja kõlas. ;)