õhtul ma ootasin uut hommikut, mis pidi pakkuma naudinguid ja mõnu - pühapäev ju ikkagi. kuid päev teretas mind iiveldamaajava valuga - ainus rahulolu seisnes selles, et kellaaeg oli varajane ning vaigistaja mõjul sai päeva kauniks magada. ja nüüd joon ma oma kauaoodatud hommikukohvi - käisin poes piima ja ubade järel - jalutuskäikki tehtud. oleks nüüd vaid veel niipaljukestki, et silmad jääks lahti ja töötahe end ilmutaks, sest muidu pole homsel jälle mingit mõtet.