Sel aastal olen tundnud eriliselt ja teravalt usalduse puudust ja ebakindlust. Põhjused on olnud enamasti oma subjektiivsuses piisavalt objektiivsed ja, mõistust vahele pannes, ka põhjendatavad. Kuid tõeliseks kirsiks tordil on fraas "ei usaldata jah" inimese suust, kellel on vaba voli ja õigus valida enda ümber ja enda kaasteelisteks inimesed, keda ta usaldab. Ehk läheb mul veel aega, noor ja loll nagu ma olen, mõistmaks ja leidmaks vastust küsimusele - miks?


Paralleelina: olgugi, et looduslaps, siis just seetõttu, et mina pean vastutama ja üle andma, siis ma lihtsalt ei luba kõike, sest igasugu asju juhtub ju niikuinii.
Ja paljugi mis.