Teame ju küll, räägitakse (elu)ringidest ja (elu) spiraalina kulgemisest. Mina, olles vägagi emotsionaalne inimene, olen jõudnud tagasi punkti, mille olen ära fikseerinud 2008.a. oktoobris. Selle vahega, et esimest korda oma praktika jooksul ma tunnen, et ei viitsi pingutada läbisaamise nimel, ei suuda leppida (väär)väidetega, mis minu suunas on visatud. Olen infantiilne - võib ka olla. Selle vahega, et kui mõni käitub niimoodi teadvustamatult, siis ma vist ikka olen täiesti teadlik ja juba sihikindlalt ei näe vaeva, et meeldida. Ei ole hea valik - tean isegi.

Ma lihtsalt loodan, et iga päevaga olen ma lähemal sellele hetkele, kus ma saan naudinguga tööd teha. Lihtsalt tööl käijat ja raha teenijat minust ei saa - raha, edu, pingutus jms peaks käima töö tegemise mõnu juurde, mitte eksisteerima iseseisvalt, kui mõnu mõnuleb omaette kusagil pisikeses hingesopis.

Mõnuta olen ma kuri, paha ja tahaks vaid siilina nurgas puhistada (või mis nad teevad, jumal seda teab).