Hommikul, kui ärkasin, mõtlesin, meenutades eilset taburet-õmblemislauda, et lähen Käsitöömajja õmblema ja mida kõike. Toppisin koti head-paremat täis, riistad-tarvikud haarasin ka kaasa ja asusin teele.
Et aga mul oli vaja liimiriiet, siis seadsin sammud Helle äri poole. Tegin veel ühest vanapaarist uhke möödumismanöövri, et ikka esimesena punase tule taga oodata.
Järgmiseks takistuseks oli teelejääv pagaripood, haarasin sealt endale ja sõbrale kooke ja saiakesi ka kaasa - üheskoos hea nosida ja plaane pidada. Et aga Helle äri oli kinni, siis seadsin sammud teise kangapoe poole. Sealt sain muudki, millest ei osanud esialgu mõeldagi - ikka roosat ja lillat, seda sametisemat sorti.
Tulin siis jälle poest välja ja seadsin sammub bussijaama poole - teel pakuti maasikaid ka osta, aga neid ma ei ostnud, ehkki kaalusin.
Jõudes bussijaama ei hakanud ma ka piletit ostma, et "küll bussist saab". Ajatäiteks käisin veel bussijaama-kaubamajas - sealt ostsin aga tennised, hea talveperioodil sisejalanõudena kasutada (kõik jalanõud olid poole soodsamad, ehk siis peaaegu õige hinnaga, vaid veidike kallimad kui peaks). Alumisest poest sain jõupaberit, enne veel aga jõudsin kaks tiiru ümber hoone kõndida, et ooteaeg liialt pikk ei oleks.
Siis jälle ootasin ja vaatasin neid sõiduplaane. Tallinna buss tuli ette, Suure-Jaani buss sõitis ära, aga see ei läinud Olustvere kaudu - seda jõudsin ka küsida.
Juba enam ei viitsi oodata.
Südame ajab pahaks see mõte ka, et mis mul kõik seal kotis nüüd on, suitseavatest ja tattisülgavatest lastest rääkimata.
Tallinna buss sõitis ära. Siis taipasin - selle bussi peale oleksingi pidanud minema, sest see Suure-Jaani buss oli varasem, sellele ma ju ei hakanud jooksma.
Ma arvan, et u kümne minuti pärast oleks järgmine buss ka läinud, see, mis sõidab Võhma, aga ma enam ei
viitsinud oma aega ootamisele kulutada.
Siis tulin jälle koju tagasi. Koduteel helistasin Üllele ja sain oma küsimustele vastused.
Nüüd on kell juba kaks. Koogid ja saiad plaanin üksi ära süüa.
Ja praeguseks hetkeks lähevad praktikatööna kirja need neli rida, mille hommikul kudusin.
Elu nagu lill.
(pildi tegi M. Valli)
Et aga mul oli vaja liimiriiet, siis seadsin sammud Helle äri poole. Tegin veel ühest vanapaarist uhke möödumismanöövri, et ikka esimesena punase tule taga oodata.
Järgmiseks takistuseks oli teelejääv pagaripood, haarasin sealt endale ja sõbrale kooke ja saiakesi ka kaasa - üheskoos hea nosida ja plaane pidada. Et aga Helle äri oli kinni, siis seadsin sammud teise kangapoe poole. Sealt sain muudki, millest ei osanud esialgu mõeldagi - ikka roosat ja lillat, seda sametisemat sorti.
Tulin siis jälle poest välja ja seadsin sammub bussijaama poole - teel pakuti maasikaid ka osta, aga neid ma ei ostnud, ehkki kaalusin.
Jõudes bussijaama ei hakanud ma ka piletit ostma, et "küll bussist saab". Ajatäiteks käisin veel bussijaama-kaubamajas - sealt ostsin aga tennised, hea talveperioodil sisejalanõudena kasutada (kõik jalanõud olid poole soodsamad, ehk siis peaaegu õige hinnaga, vaid veidike kallimad kui peaks). Alumisest poest sain jõupaberit, enne veel aga jõudsin kaks tiiru ümber hoone kõndida, et ooteaeg liialt pikk ei oleks.
Siis jälle ootasin ja vaatasin neid sõiduplaane. Tallinna buss tuli ette, Suure-Jaani buss sõitis ära, aga see ei läinud Olustvere kaudu - seda jõudsin ka küsida.
Juba enam ei viitsi oodata.
Südame ajab pahaks see mõte ka, et mis mul kõik seal kotis nüüd on, suitseavatest ja tattisülgavatest lastest rääkimata.
Tallinna buss sõitis ära. Siis taipasin - selle bussi peale oleksingi pidanud minema, sest see Suure-Jaani buss oli varasem, sellele ma ju ei hakanud jooksma.
Ma arvan, et u kümne minuti pärast oleks järgmine buss ka läinud, see, mis sõidab Võhma, aga ma enam ei
viitsinud oma aega ootamisele kulutada.
Siis tulin jälle koju tagasi. Koduteel helistasin Üllele ja sain oma küsimustele vastused.
Nüüd on kell juba kaks. Koogid ja saiad plaanin üksi ära süüa.
Ja praeguseks hetkeks lähevad praktikatööna kirja need neli rida, mille hommikul kudusin.
Elu nagu lill.
Kommentaarid