Minu peanuppu ei peaks praegu muud midagi mahtuma kui titemüts, titemüts ja titemüts, aga ikka olen oma mõtetega eilses tööpäevas. Ei saa üle, ei saa ümber. Eks pean leppima, et olen ilge mõrd, kes kiusab ja on kuri. Ei luba teist last näpistada ja jalaga lüüa, käsib ise riidest lahti võtta ja riidesse toppida, ei aita, kui jonn on majas. Ja pärast viiendat "nüüd on viimane võimalus, tee ära!" ei annagi uut võimalust ja teebki südame kõvaks ja laseb lapsel kisada. Ja mõtleb, et "oli seda nüüd siis vaja", "kuidas ma seda vanemale serveerin".
Kuid siis, kui hetk käes, tõde tunnistades ja nähes, kuidas vanem võtab maast lapse loobitud dressipluusi ja topib sellele lapsele selga, vahetab ta jalanõud, saan aru, et olukord ei muutugi. Ja vanema teod on need, miks laps "ei tee!" "ei saa!" "ei taha!" "äääääääääääääääääääääääääääääääääääääääää!"
Ja siis pole imestada, kui laps ühel hetkel haledalt nutab, et: "Ma olen juba suur, aga mu isa ei tea seda!" Või siis jääbki titeks ja on õpitult abitu. Aga meil on ju tegemistele omad eesmärgid, mis ei ole taevast võetud, vaid on arengupsühholoogide poolt kirjapandust lähtuvad - mis on lapse eale normikohane ja mis mitte. Mul oleks kordades lihtsam lasta neil mitte-pingutada ja mitte-jonnida ja mitte-keelata... aga, ausõna, ma ei taha teada seda, kuivõrd kaugel on see piir, mida enam ei teeks. Kui kaheaastane loobib oma jalgu teise pihta ja on valmis silmad peast rebima ja tükid küljest hammustama, siis... nendest koledatest stsenaariumitest on filme tehtud ja raamatuid kirjutatud. Niikuinii me vabandame paljut sellega, et on kohanemise ja harjumise aeg, ealised iseärasused ja kasvuraskused, küllap läheb mööda ja usume, ikka usume, et kõik on hästi.
Kuid siis, kui hetk käes, tõde tunnistades ja nähes, kuidas vanem võtab maast lapse loobitud dressipluusi ja topib sellele lapsele selga, vahetab ta jalanõud, saan aru, et olukord ei muutugi. Ja vanema teod on need, miks laps "ei tee!" "ei saa!" "ei taha!" "äääääääääääääääääääääääääääääääääääääääää!"
Ja siis pole imestada, kui laps ühel hetkel haledalt nutab, et: "Ma olen juba suur, aga mu isa ei tea seda!" Või siis jääbki titeks ja on õpitult abitu. Aga meil on ju tegemistele omad eesmärgid, mis ei ole taevast võetud, vaid on arengupsühholoogide poolt kirjapandust lähtuvad - mis on lapse eale normikohane ja mis mitte. Mul oleks kordades lihtsam lasta neil mitte-pingutada ja mitte-jonnida ja mitte-keelata... aga, ausõna, ma ei taha teada seda, kuivõrd kaugel on see piir, mida enam ei teeks. Kui kaheaastane loobib oma jalgu teise pihta ja on valmis silmad peast rebima ja tükid küljest hammustama, siis... nendest koledatest stsenaariumitest on filme tehtud ja raamatuid kirjutatud. Niikuinii me vabandame paljut sellega, et on kohanemise ja harjumise aeg, ealised iseärasused ja kasvuraskused, küllap läheb mööda ja usume, ikka usume, et kõik on hästi.
Kommentaarid