Ja ometi võiks vähemalt poole öeldust ütlemata jätta - ikka jääks, mida takkajärgi kahetseda ja mille pärast häbipuna tunda. Oskaks, et ütlekski vaid õigel hetkel neid õigeid asju - see oleks meisterlik. Hästi on see, et ma olen probleemile kuju ja nimetust andmas - esimene samm....

Selle lobaga on vist nagu hea veiniga - et kui pudel juba avatud, ei saa pooleli jätta. Pealegi: ka esimene lonks on juba liiga palju.

Ise saan omad vitsad... ja kui alguses protestingi, siis teatavasti aeg annab arutust. Mõnikord on lihtsalt pikemat aega ja vaadet muutvaid kogemusi vahele vaja.