Et siis - seitsmel päeval kolm positiivsust. No vaatame, teades oma järjekindlust, ei pruugi sellest (kirjutamisest) midagi välja tulla, aga... igaüks on kusagilt alustanud.
Alustan ajaliselt kõige lähematest.
Pärast seda, kui olen hilisõhtuses Une-Tallinnas ekselnud, sest Inga juurde ööbima jäämine oleks olnud tavaline, trammidega jänest sõitnud ja valetanud või õigemini mitte ümber lükanud väidet, et "Sul on ju see kaart", siis jälle ekselnud ning oma asju (jopet, telefoni, mälu) kaotanud ja leidnud, Merle Lasnamäe aadressi meenutanud ja unustanud, endas lastega õuesoleku ajast olnud külmuse soojuseks maganud, nägin, et selles interneti-külmpakis on miskit toimunud. Mul on väga hea meel, et Inga mind sellesse märkimise ja märkamise mulli kutsus. Minu arvates on see üks äraütlemata tore ettevõtmine.
Siin vahepeal aitas sõber "Kui miskit ei ole, siis helistame jälle" lahendada probleemi/olukorda "Kus on mu telefon?". Diivani vahelt ma seda niisama otsida poleks taibanud ja märganud.
Ja Loomulikult on mul äraütlemata hea meel, kui need "töölolevad" väikesed inimesed ei loo kaost ja edasi-tagasi jookusvõistlust "Peata kana" teekonnal rühmaruum-söögisaal-rühmaruum. Ma ei tea, enamasti mulle tundub et ühe seltskonna korralekutsumine avab uksed teistele - ikka on keegi, kes leiab momendi ja kasutab võimaluse ära - tarmukad ja taiplikud lapsed, mis muud :) Täna jäi jooksutrall ära - minu sisemine hääl tegi väikese, kuid rõõmsa hurraa! selle peale.
Ja paberile kujutatud ilutulestikest üle jäänud sädelust sai terve põrand täis - tähesära vähemalt pooleks aastaks ;)
Ja TEL konverents väärib eraldi tähelepanu - positiivne, meeleolukas, sisukas, üllatav. Rõõmu ja naeru sai nägu täis. Aga pikemalt mõnel teisel korral.
Alustan ajaliselt kõige lähematest.
Pärast seda, kui olen hilisõhtuses Une-Tallinnas ekselnud, sest Inga juurde ööbima jäämine oleks olnud tavaline, trammidega jänest sõitnud ja valetanud või õigemini mitte ümber lükanud väidet, et "Sul on ju see kaart", siis jälle ekselnud ning oma asju (jopet, telefoni, mälu) kaotanud ja leidnud, Merle Lasnamäe aadressi meenutanud ja unustanud, endas lastega õuesoleku ajast olnud külmuse soojuseks maganud, nägin, et selles interneti-külmpakis on miskit toimunud. Mul on väga hea meel, et Inga mind sellesse märkimise ja märkamise mulli kutsus. Minu arvates on see üks äraütlemata tore ettevõtmine.
Siin vahepeal aitas sõber "Kui miskit ei ole, siis helistame jälle" lahendada probleemi/olukorda "Kus on mu telefon?". Diivani vahelt ma seda niisama otsida poleks taibanud ja märganud.
Ja Loomulikult on mul äraütlemata hea meel, kui need "töölolevad" väikesed inimesed ei loo kaost ja edasi-tagasi jookusvõistlust "Peata kana" teekonnal rühmaruum-söögisaal-rühmaruum. Ma ei tea, enamasti mulle tundub et ühe seltskonna korralekutsumine avab uksed teistele - ikka on keegi, kes leiab momendi ja kasutab võimaluse ära - tarmukad ja taiplikud lapsed, mis muud :) Täna jäi jooksutrall ära - minu sisemine hääl tegi väikese, kuid rõõmsa hurraa! selle peale.
Ja paberile kujutatud ilutulestikest üle jäänud sädelust sai terve põrand täis - tähesära vähemalt pooleks aastaks ;)
Ja TEL konverents väärib eraldi tähelepanu - positiivne, meeleolukas, sisukas, üllatav. Rõõmu ja naeru sai nägu täis. Aga pikemalt mõnel teisel korral.
 |
| Rüblikute ütlemisi |
Kommentaarid