Ma avasin nüüd pudeli veini ja püüan oma kriminaalse nädala kokku võtta, lootuses, et kolm on kohtu seadus ja siinkohal võib selle "kaks kolmandata ei jää" loo lõppenuks lugeda.
Esiteks - see lahtine aken - aeg ja ruum oli selline, et "kui..., siis..." Siis oleks sellest meedia vahendusel iga viimanegi teadnud ja tänitada võtnud. Ja saladuseks on jäänudki, et kes selle akna siis avas ja millal? Ebareaalne.
Teiseks - ma sain abipalvega kirja oma tööpostkasti. Kui mina teile kirjutama peaksin, et olen kusagil välismaal kinni, siis - ei ole. Mu varaline seis ei võimalda ja isiklik tahe ei soosi praegusel ajal reise ja reisimist.
Kolmandaks ja kirsiks tordil oli tänane hommik, mil nägin oma silmaga 2x3 torget. Mu mõistus ei suutnud seda uskuda. Ja kuna mul ei ole harjumust oma telefoniga filmida/pildistada, siis jäävadki vaid mälupildid. Ja küllap kuhugi see pall veereb - eks näis. Aga et mina ei ole nõukogude aja inimene, siis ei suuda ma silmi kinni pigistada ja ükskõikseks selliste tegude osas jääda. Ja loomulikult ma tahaks, et see "viimane jobu, kes selle teo korda saatis" oleks olnud tähelepanelikum ja hoolt kandnud selle eest, et ma teda ja seda EI näeks. Aga ma nägin. Ja ma pidin reageerima. Ehrenberg minus hakkas lihtsalt kisama ja häirekella lööma.
Selle viimase olukorra puhul jõudsin juba kaaslaste abiga järeldusele ka, et tänaval peksa võin saada - seega: otseteed töö ja kodu vahel ma nii rahuliku südamega enam ei kasuta, et aga õnneks pole mul isiklikku vara, mida hävitada, siis... polegi see olukord kõige hullem. ;)
Ning ma ei tea, et missuguseid suuremaid universumi sõnumeid ma siit veel välja lugema peaksin.
Koju kõndides taipasin veel, et see rõngas, mis mu vöö ümber on, pole mitte pääste, vaid õigluse oma. Ja kui ma näen, et asi pole õige, siis ma sekkun, sest tahan, et olukord saaks lõpetatud - sest see on õigem kui ebaõiglus. Jah, mõnikord võrdub see ühisrindena enda suhtes, aga... mis siis.
Ma lihtsalt tean, kui halb on see, kui ei astuta vahele.
Aga positiivsust ka - ikka on tore töötada suurte kunstnikega!
Esiteks - see lahtine aken - aeg ja ruum oli selline, et "kui..., siis..." Siis oleks sellest meedia vahendusel iga viimanegi teadnud ja tänitada võtnud. Ja saladuseks on jäänudki, et kes selle akna siis avas ja millal? Ebareaalne.
Teiseks - ma sain abipalvega kirja oma tööpostkasti. Kui mina teile kirjutama peaksin, et olen kusagil välismaal kinni, siis - ei ole. Mu varaline seis ei võimalda ja isiklik tahe ei soosi praegusel ajal reise ja reisimist.
Kolmandaks ja kirsiks tordil oli tänane hommik, mil nägin oma silmaga 2x3 torget. Mu mõistus ei suutnud seda uskuda. Ja kuna mul ei ole harjumust oma telefoniga filmida/pildistada, siis jäävadki vaid mälupildid. Ja küllap kuhugi see pall veereb - eks näis. Aga et mina ei ole nõukogude aja inimene, siis ei suuda ma silmi kinni pigistada ja ükskõikseks selliste tegude osas jääda. Ja loomulikult ma tahaks, et see "viimane jobu, kes selle teo korda saatis" oleks olnud tähelepanelikum ja hoolt kandnud selle eest, et ma teda ja seda EI näeks. Aga ma nägin. Ja ma pidin reageerima. Ehrenberg minus hakkas lihtsalt kisama ja häirekella lööma.
Selle viimase olukorra puhul jõudsin juba kaaslaste abiga järeldusele ka, et tänaval peksa võin saada - seega: otseteed töö ja kodu vahel ma nii rahuliku südamega enam ei kasuta, et aga õnneks pole mul isiklikku vara, mida hävitada, siis... polegi see olukord kõige hullem. ;)
Ning ma ei tea, et missuguseid suuremaid universumi sõnumeid ma siit veel välja lugema peaksin.
Koju kõndides taipasin veel, et see rõngas, mis mu vöö ümber on, pole mitte pääste, vaid õigluse oma. Ja kui ma näen, et asi pole õige, siis ma sekkun, sest tahan, et olukord saaks lõpetatud - sest see on õigem kui ebaõiglus. Jah, mõnikord võrdub see ühisrindena enda suhtes, aga... mis siis.
Ma lihtsalt tean, kui halb on see, kui ei astuta vahele.
Aga positiivsust ka - ikka on tore töötada suurte kunstnikega!
Kommentaarid