Kassid ja vuntsid... päikest ka (enamasti rohkem kui üks kassi kohta) ;)

Eile lõpetasime lastega kleepetöid ning nähes neid vaimustusest kiljumas ning elevusest kekslemas, meenus, et kunagi tundsin ma end ka ühena kahest tegusamast lollist, kes pidas end vaimustumisvõimeliseks. Nüüd, oma "toredas" argirutiinis, olles pea-aegu üle saamas kooliskäimise joovastusele ja eneseunustamisele järgnevast pohmellist, ei suuda ma meenutada millal viimati ma millestki "suurest" päriselt vaimustusin.

On mõned raamatud, millest ma nimkirja olen juba koostanud ning mis vajaks tegelikult veidike täiendamist (lugemisnaudingu tipus on "meie küla mehe" sinist värvi kaardivägi). On mõned uudissõnad, mille puhul mind paneb suud maigutama teise inimese mõtteerksus (öörahutuvi-sõna laulu laulsin ma päris mitu päeva - nii geniaalne - seda geniaalsem, et vahetult enne olin paar luuleraamatut kõrvale heitnud, suutmata mõista, kus on luule). On olnud filmielamusi, mille puhul on silmad märjema koha peal. On inimesi, kes tekitavad minus heas mõttes "nartsu"-tunde - nad on nii toimekad, toredad, rõõmsad, usutavad ja vaimustuvad. Küllap sellest ka mõttearendus.

Armas taevas, anna mulle ja kõigile, kel puudus käes, kekslemapanevat vaimustuse-tunnet ning hurraa-momendiga koostöötegemise rõõmu. Aitäh! ;)

Ehkki, jah, eile hommikul aknas välja vaadates tõusid suunurgad üles - võib-olla piisakski sellest, kui oleks tiba rohkem päikesevalgust. Ning: kõikide reeglite järgi peaks see olema iga päevaga üha enam tõenäolisem... seega - kõik on ok. ;)

Ja kui inimesel on visioon, et kassil peavad olema pikad kõrvad, siis olgu nii. ;)

Kommentaarid

J ütles …
Märtsikellukesed õitsevad, eile oma silmaga nägin...

Kevad ehk ikka pakub vaimustumisrõõmu? Lompidesse hullama on aeg minna - koos nendesamade lastega... Väikeste sammude haaval, küll tuleb ka see suurem joovastus!