... kui te lahkute...

Tänase naljapäeva puhul alustasin ma eneseanalüüsi kirjutamist - hurraa! "Õnneks" on tarkade ja targemate poolt loodud emotsiooni ka. Klassikaline.

Et kui kiusamisest rääkida, siis selle lillade karude "Kiusamisest vabaks" metoodika järgi on tegu mitte ühekordse, vaid järjepideva tegevusega. Selles on ju rütmi ja järjepidevust, kui igale ukseavamisele järgneb vaimu väänamine? Või ei? Igatahes mulle tundub, et minust on saanud kiusatav... (ja ma juba võin oma sisetunnet usaldada - selles ma ei kahtle). Ja tegelikult mind süüdistatakse kiusamises, aga ma ei ole seda teinud (sisuliselt heidetakse mulle ette reeglitest kinnipidamist ja ausust). Aga kui inimene on avatud vastu võtma vaid positiivse varjundiga sõnumeid, siis... millal ta kasvava probleemkohaga tegeleb? Peidame kõik pea jaanalinnu kombel liiva alla ja olukord paraneb ise? - Palun vabandust, aga ma ei usu.

Vot selline tore elu! Hurraa!




  

Kommentaarid