Kastist välja

Mu kõrvad on paaril korral kinni haaranud küsimuse, soovituse: "Kas Sa mõnikord raamidest välja ka tuled?", ""Tee midagi äkilist ka - tule oma karbist välja!" Et ega see vist pole etteheitena mõeldud, kuid... Mulle on jäänud rohkem kui meelde.
(Minu õnn on muidugi see, et mul on nii mitmekülgselt andekad sõbrad-tuttavad, kellele ma saan tänuväärne publik olla. Nendega koos veedetud erilistel tundidel võib-olla väga ei peagi midagi üritama, sättima... saan lasta asjadel omatahtsi olla).

Ning siis, ühel "täiesti tavalisel tööpäeval kontoris" proovisin järele - mis tunne on end endaseatud raamidest läbi libistada... Taas kord tuleb õnnelik olla, et karp oli "täpselt paras". Ja liiga lihtsalt see kõik ka ei toimunud. Ning ärgem unustaga - kehamälu mäletab - seega: kõik on taasesitatav ja täiesti võimalik.

P.S. Suur tänu Kerstile, kelle jäädvustus aitab meenutada ning toredatele kaasteelistele kümnekordne au ja kiitust!

  Ja neile, kes tunnevad muret, et mida tegi James, kui oli teada saanud oma kapis toimunud teotusest, 
siis tema viimased sõnad minule olid seesugused (tsiteerigem):
"püüan leida abi alkoholist ja alernatiivmeditsiinist..."

Kommentaarid