Siis, kui läheb õnneks

Eile tööl olles saime tunda elamise rõõmu.

Olukord ise oli selline, et kolme täiskasvanu peale oli vaadata kaks last - olime seal siis üheskoos ja rääkisime juttu - teadagi: lammastest ja muust. Kaur ka rääkis ning samal ajal oli maad avastamas. Leidiski kivi, ilusa kivi, võib suisa öelda, et suurepärase kivi - sellise hiidlutsukivi - mõnusalt lapiku, mis mahtus kenasti talle peopessa. Siis aga tuli väravast isa, mispeale olid poisil jalad kõhu alt väljas ja pani padavai papa poole ajama - täiesti loomulik käitumine, ei ole selleski midagi imelikku ega imelist. Peopesas olnud kivi aga lendas samal ajal üle õla siuh! ja maandus mitte liiga lähedale, mitte liiga kaugele - täpselt kolme täiskasvanu kinganinade vahele.

Küll siis see "Kaur!" kõlas alles uhkesti... isa sai vaid küsida: "Mis see oli, mille ta üle õla teele saatis?"

Nii vähe ongi õnneks vaja, mõnikord.

Kommentaarid