Kui ma meenutama hakkan, siis arvatavasti eelmise kalendriaasta lõpu hakust alates olen ma evinud "mina ei usu - vaadet". Olengi teadlikult filtrid vahele toppinud ja pigem äraootaval seisukohal olnud. Loomulikult, nagu elus ikka, on ka mul tulnud vahele nõrkushetki ning kõik, mis on emotsioonide ja lootustega seotud, on mind puudutanud ja (võib-olla isegi enam kui varem) liigutanud. Aga niipalju vist küll, et kui keegi tuleb mulle millestki ülivõrretest rääkima, siis ... võib juhtuda, et kuulan ta isegi vahele segamata ära, kuid... ei usu, ei ole olemas.

Aga: ma ikka imetlen seda, kui inimesed usuvad ja jäävad enda juurde. (Ju see uskumise-ime ikka elab ja ehk varsti õidegi puhkeb  - jään ärevalt ootama hetke, mil laulan hoopis teist laulu) :)

P.S. Aastavahetusel puuhalge käisin haaramas ning sahtli hoidsin ju tühjana. Hoian edaspidigi.