Käisin täna kinos. Plaanis oli üks, kuid välja kukkus teine. Klassikaliselt. (Beebide-emade seanss ei olnud lihtsalt me esimene valik).
Valikusse jäi "Paberlinnad"
Esimesena saabusime ja viimasena lahkusime. Vahepeal vist naersime ka kõige valjemini. Eks ta selline pube-film oli, aga õnneks polnud liialt paatoslik, äärmuslik, muinasjutuline. Ning suureks plussiks on mõnus huumor ja aus pilk ning "terve mõistuse kojutulek"
Ma vist olen omadega sellel aastal sellises seisus, et mulle meeldivad filmid, kus 1) midagi justkui ei toimu - rahumeelsed ja pigem mõtlemishetki pakkuvad; 2)on äraminekuid ja -käimisi - tegu ja muutus on kvalitatiivne, tegelase peas toimuv maailma ja vaatepunkti muutus.
Ja ongi valik - kas minna kaasa või jõuda endasse. Oled joonistatud, voolitud, volditud või oled päriselt. Aga kuidas - eks igaüks ise teab ja tunnetab. Mõõdupuud siin küll ei ole. Aga enne on vist vaja vaikust ja rahu, puhkust, eemaldumist... tundub mulle.
Valikusse jäi "Paberlinnad"
Esimesena saabusime ja viimasena lahkusime. Vahepeal vist naersime ka kõige valjemini. Eks ta selline pube-film oli, aga õnneks polnud liialt paatoslik, äärmuslik, muinasjutuline. Ning suureks plussiks on mõnus huumor ja aus pilk ning "terve mõistuse kojutulek"
Ma vist olen omadega sellel aastal sellises seisus, et mulle meeldivad filmid, kus 1) midagi justkui ei toimu - rahumeelsed ja pigem mõtlemishetki pakkuvad; 2)on äraminekuid ja -käimisi - tegu ja muutus on kvalitatiivne, tegelase peas toimuv maailma ja vaatepunkti muutus.
Ja ongi valik - kas minna kaasa või jõuda endasse. Oled joonistatud, voolitud, volditud või oled päriselt. Aga kuidas - eks igaüks ise teab ja tunnetab. Mõõdupuud siin küll ei ole. Aga enne on vist vaja vaikust ja rahu, puhkust, eemaldumist... tundub mulle.
Kommentaarid