Eile töölt koju jalutades tuletasin endale järjest meelde neid pluss-märgiga ettevõtmisi, mida pidasin oluliseks siis, kui võtsin vastu otsuse, et üks periood minu elust saab läbi. Tuimalt ja kuivalt järjestades: rohkem aega, rohkem vaba aega, vähem edasi-tagasi rongisõite, pilates, koosolemisrõõm ning meenus ka endale antud lubadus, et leian üles koostöörõõmu - julgen olla aus ja vajadusel loobuda.

Täna ma võin öeda, et kui ma eelpoolnimetatu aluseks võtan, siis võiks suhteliselt heaga asju pakkima hakata. Kõik on teisiti, kui ma arvasin. Aga ometi - ma ei taha pakkida. Mul on siin nii palju sellist, mis hoiab.

Ja mis ma end petan - ei loobu ma midagi lihtsalt. (Midrimaal lubasin ka pärast kolme kuud, et võtan haiguslehe.... paar korda ma seda võtsin ka, siis olin nii siruli maas, et pea ka ei tõusnud. Aga lihtsalt selleks, et vaimu puhata - mul ikka peab üks anum tilgatumalt tühjaks saama ning teine seevastu üle ääre täis, siis ehk läheb päriselt tegudeks).