Töötades sellisel ametil nagu ma töötan on meil hea võimalus ja natuke ikka ka kohustus end täiendada. See võib olla selline iseseisev enesessevaatamine, praktiliste kogemuste vahetamine kolleegidega, täiendkoolitustel osalemine, tasmeõppekoolitus vms - põhimõtteliselt sõltub kõik tõlgendusest, analüüsist, eesmärkidest... Et ega igal korral pole väga huvitav kuulata seda "kui ägedad me oleme" või "meie metoodika toob päikse maale", aga ma arvan, et ikka on see väike "miski", mida saab enda kasuks tööle panna.
Eesti haridusmaastikul on väga aktuaalne praegusel hetkel "lillade karude metoodika", mille puhul on kõige suurem pluss ehk konkreetne konkreetsete väärtuste välja toomine ning meelel kandmine. Ja neid samu metoodika põhimõtteid saab asutada ükskõik mis eas inimestega ning võib-olla isegi üsnagi erinevate olukordade lahendamisel. Ja lõpuks ongi see, et tuleb otsustada: olla kannataja, kiusaja, vaikiv vaatleja või sekkuja.

Lihtsalt valukoht seisneb seal, et lastele me justkui õpetame, aga reaalses olukorras ise ei oska, ei taha, ei saa, ei tohi. Mida me siis tegelikult õpetame?


/siis, kui töö ei lase magada/