Väljas on ilus ja pehme - kätte on jõudnud päev, mil isegi mina oskan ilmast rõõmu tunda. Hommikul sai veel enne tööletulekut natuke lundki lükatud - ikka päris mõnus kohe. Esimest lund on ikka rõõm lükata, pärast kolmandat nädalat uut ja värsket kohevat lund on ehk see tunne, et viskaks labida nurka ja laseks loodusel omasoodu kulgeda.
Jõudsin eile otsusele, et vaja oleks ikkagi need igakuised rongisõidud plaani võtta, siis täna selgus, et väga palju pole neid inimesi, kes oleks selle otsuse vastu võtnud ning alludes enamuse tahtele, siis on mõistlik kuulata mõistuse häält ning ressurss mujale suunata. Huvitav, et kui suur on erinevus kanga ja juuste lõikamise vahel - peaks vist minema ja uurima ;)
Ning ma hakkan vist tegema ülestähendusi teemal "Täiesti tavaline..." Täna tutvustasin lastele kunstitegevuses kasutatavat töövõtet ning siis üks, kes sel hetkel lisandus, ärkas ja hüüdis üle minu hääle oma selge ja kõlava häälega: "Ricardo, kui tore mänguasi Sul kaasas on! Näita mulle ka!" Ma ei tea, mul vajusid käed lihtsalt rüppe. Ma nii tahaks, et ma ei mõtleks halvasti, sest halvasti mõeldes avan ma ukse, et ka minust võidakse niimoodi mõelda ja minu tegevuse kohta samalaadseid hinnanguid loopida, aga... Ning ega see avalik arutelugi praegu teab mis tark tegu ole, aga... Ju ma lihtsalt ei saa selle olukorraga väga hästi hakkama, pole piisavalt pädev, mis muud. Aga väga hästi on jällegi see, et tänu sellistele olukordadele arendan ma oma oskust ennast analüüsida. Ning mine tea - äkki ühel hetkel on märgata ka muutust mõtlemises.
Jõudsin eile otsusele, et vaja oleks ikkagi need igakuised rongisõidud plaani võtta, siis täna selgus, et väga palju pole neid inimesi, kes oleks selle otsuse vastu võtnud ning alludes enamuse tahtele, siis on mõistlik kuulata mõistuse häält ning ressurss mujale suunata. Huvitav, et kui suur on erinevus kanga ja juuste lõikamise vahel - peaks vist minema ja uurima ;)
Ning ma hakkan vist tegema ülestähendusi teemal "Täiesti tavaline..." Täna tutvustasin lastele kunstitegevuses kasutatavat töövõtet ning siis üks, kes sel hetkel lisandus, ärkas ja hüüdis üle minu hääle oma selge ja kõlava häälega: "Ricardo, kui tore mänguasi Sul kaasas on! Näita mulle ka!" Ma ei tea, mul vajusid käed lihtsalt rüppe. Ma nii tahaks, et ma ei mõtleks halvasti, sest halvasti mõeldes avan ma ukse, et ka minust võidakse niimoodi mõelda ja minu tegevuse kohta samalaadseid hinnanguid loopida, aga... Ning ega see avalik arutelugi praegu teab mis tark tegu ole, aga... Ju ma lihtsalt ei saa selle olukorraga väga hästi hakkama, pole piisavalt pädev, mis muud. Aga väga hästi on jällegi see, et tänu sellistele olukordadele arendan ma oma oskust ennast analüüsida. Ning mine tea - äkki ühel hetkel on märgata ka muutust mõtlemises.
Kommentaarid