Pisitasa-tasapisi...

Seoses ühe olukorraga teadsin ma, et aeg on piiratud. Seda aja piiratust aga ei ole ma väga pikalt teadnud - rõõmukuupäev oli enne paigas, kui selgus, et on teistsugune olukord ka... Ja ma arvan, et selles väsitavas olukorras oli minu rõõm ehk ka väikeseks lohutuseks. Kuid täpselt nädal on olnud teada, et suuri võimalusi enam pole.

Kuid ikka loodad, et üks päev veel, üks päev veel - küll jõuan, siis jõuan...

Kui esmaspäev viis plaanid lörri, siis jäi järgi täna... Kõik klappis või noh; sai klappima pandud... Valdas teadmine, et pean minema, muidu ehk ei jõuagi. Hommikune ime oli veel see teadmine, et saan oma uut nimekaarti näidata (vaid kolm töpäeva) - mulle tundus, et see võiks rõõmu teha küll.

Kuid siis, teel olles, selguski, et enam pole mõtet. Pole vaja. Pole võimalik.

Seal nad nüüd lähevad... üheskoos, salaplaani pidades. Isa sõnadega; "Tasapisi-pisitasa"

Head teed!
Ja pikk pai!

Luban - võitleme vapralt ja elan edasi Su väärtusi!


Kommentaarid