19 ja neljapäev

See ikka on märkimisväärne küll,kui hommikul tööle kiirustades pead oma väärtuslikke minuteid jope otsimisele kulutama - minu mõistus on oma mõtlemisega juba ammu sealmaal, et teab: asjad ei kao ega ilmu - nad on pandud sinna, kus nad just parasjagu on. Mõnikord on koht ootamatu ning liigutaja üllatavam, kuid iseenesest ei juhtu siin midagi.

No aga mida ei olnud, see oli tuulepluus. Jopp jopeks, aga selle auguga taskus, ehk siis voodri ja üleriide vahel olid ju võtmed - emotsioon tekkis sellest teadmisest, et sisse ja välja käimised saavad olema raskendatud.

Minust see jope oma tasku ja võtmekimbuga kadunuks jäigi - tööle tulin nagunii juba jooksusammuga, uksest sisse sahkerdasin end kaastöötaja tuules ja kui oled juba koha peal, siis... küllap ikka saab - lootsin oma peavõidule. Ja õigesti tegin, sest minust jäi koju ka mu praeguse hetke lemmikhing... kes võttis võtmed taskust, mis oli täitsa loomuliku koha peal (ja minu kahe silma vahel), andis need naabermajja hoiule ning - lõpp hea, kõik hea.
 


P.S. Eile oli veel selline tähtis päev, mil sai tõdeda, et neli nädalat "nigu sipsti"... aga mitte veel üks kuu :) Põhimõtteliselt on homme jälle põhjust tähistada. Lahe värk igatahes.

  

Kommentaarid