Oh, mul oli eile emotsiooni... tänane muusika võimendab seda veel ja veel.
Nimelt - mul seal tööl on paar silmatera, kes ikka jõuavad ja jaksavad ja teevad mulle kannatuse/kannatlikkuse-kooli... Teevad nii et vähe, terve ilm juba teab - nad on selle aasta säravamad tähed ja helgemad pead vigurite väljamõtlemises. Kuid eile, enne õuetulekut, tulid nad kui üks mees ja tegid mulle täiesti suvalisel hetkel ja jumal teab kust, kalli-kalli. Loomulikult ma heldisin.
Ja küllap nad mind taas kord vapustavad, aga seda ma ikka usun, et neil on see tera seal sees olemas, kindlalt... sest mulle tundub, et meid on liiga vähe selleks, et kedagi hoolimatult kõrvale heita.
"Harvemast harvem on kullateraga inime"
Ja selles maailmas olen mina ka õpiraskustega laps...
küllap ma tunnen nende punnidega lihtsalt ühtekuuluvustunnet ;)
Kommentaarid