Ma ei tea, mis tööd teevad toimetajad. Ma ammugi juba enam ei tea, et missugused on need kaasaja keelereeglid, kui välja jätta see, et kõik, sõltudes kontekstist, on lubatud. Kuid millalgi kevadel või talvel või kes seda enam mäletab millal, andsin ma nõusoleku mõndade tekstide silmamiseks ja trükivigade parandamiseks. Praeguseks olen ma juba paarisaja lehekülje jagu lugenud, üle lugenud, sõnu siia ja sinna tõstnud, vaaginud, et kas ja kuidas, kust läheb stiil ja piir, tekste kinni pannud ja jälle avanud...
Need tekstid, millega ma tööd teen, on inimeste mälestused... lapsepõlvest, nooruseast, võõrastest, kes olid kui omad ja omadest, kes pöördusid ära. Need on sõja-aja mälestused sakslastest, venelastest, eestlastest ja Siberi mälestused, lood viimisest ja sealsest eluolust, näljast ja tööst, koju tulemisest ja kohanemisest...
Mida rohkem ma neid loen, seda olulisemaks nad muutuvad ja seda raskem on neid lugeda. Kui tundub, et see, mis kirjas, on nii jälk ja õudne, siis praeguseks on küll niimoodi, et iga lugu vapustab üha enam. Mina ei ole elanud sellises maailmas, aga minu vanemad, tädid, vanavanemad on... see on olnud nende elu, mitte lugu paberil või arvutiekraanil. Ja need mälestused ja lood ning olud ei ole mulle ju täiesti võõrad, aga ikka vapustab... Ja seda vajalikum näib mulle iga inimese loo, ülesmärkimine, mäletamine ja avaldamine - küllap oskaja ja teadja leiab sealt nii mõndagi, mis on jäetud ridade vahele ja millest on vaikitud... Ja mäletajaid on ju üha vähem.
Murtud Rukkilille Ühingu ja sealsete inimeste tööna on tänaseks juba üks teos ("Kalevipoja lapsed") mäletajate lugudega välja antud. Kes teab, see loeb.
Kommentaarid