Ma olen käinud läbi erinevaid koole, nuusutanud siit ja sealt ning seoses sellega saanud osa ka erinevatest õppimis- ja õpetamispraktikatest. Gümnaasiumi lõpus olin ma veendunud, kui mitmed minu headest kaaslastest õpetajaks õppima läksid, et õpsiks ma küll ei hakka - õpsid on ju lollid.
Samas gümnaasiuimiastme aastatel sain ma esimest korda tunda õppimise mõnu ja naudingut - enne seda oli tegu olnud suuresti kohustusega. (Väike mõnutunne on meeles ajaloo tasemetööst põhikooli lõpuastmes - see oli lihtne ja loogiline ja ka kümnendast klassist, kui geograagiline kaart sai suuresti viksimise abiga kolmele vastatud ning hakkasime tegelema maailma majandusega - see ei olnud lihtne, aga see oli loogiline ja süsteemne - siis olid mul vist ka kõik geograafia jooksvad hinded viied, ilma igasuguse mureta). Õppimise mõnu ei ole alati aines kinni, pigem vist isegi hetkes - kui vaeva ja punnimist enam ei ole ja tekkib süsteem ja arusaamine, ongi rõõm.
Tõeline rõõm saabus aga Viljandis - kõik need üldained ja kirjanduse-ained... Jah, oli neid saksa keele hommikuid, mil mind ei olnud olemas, aga - see, et loengusse ei lähe, tundus tabu. Kuidas ei lähe, kui iga kontakttund on oluline, informatiivne, vajalik. Ja ma sain tegeleda sellega, mis mind puudutas. (Siis oli tudengi elu hoopis muu kui praegu, maksti sotsiaaltoetust jms - ära elamise pärast ei pidanud väga muretsema... Lisaks need Ugala sooduspiletid - võiski lubada kolmel õhtul nädalas teatris käimist - pilet oli odav ja ega väga alternatiive ka polnud).
Muidugi ülikooli kirjanduse ja teatriteaduse loengud olid kirsid mu koogil - kunagi, kui ma enam tööl käima ei pea, pensionipõlves, lähen ma sinna ülikooli tagasi ja teen need sahtlid ka korda. Aga Tartu õpetas seda, et ei saa usaldada ja isegi endast kõike andes ja oma vajadusi miinimumini viies, pole võimalik. Siis oli juba üüriturg ja õppetoetus ja õppemaks jms... Kokkuvõtlikult - tuleb elada oma võimaluste ja võimete piiril ning minu järgmine valik oli suuresti kinni labases, kuid üliolulises - ühika üüris - ma teadsin, et suvel teenituga saan ma õppeaasta üüri makstud, teadsin, et teisest poolaastast alates pean saama õppetoetust - nii see läks. Siis ma veel ei teadnud, et see valdkond ongi minu valdkond. Tagantjärele olen taibanud, et kõik need väljakirjutised erinevatest teostest on tegelikult kajastanud inimese arengut ja kasvamist, kujunemist - pedagoogika ongi minu kohvitassike. Ja eelkoolipedagoogika on konjak seal kõrval.
Aga ilma kultuuri, keele, sotsioloogia, teatri, kirjanduse, omakultuuri ja käsitöö (milleni ma jõuan päris suure ringiga ehk ühel hetkel tagasi) ning teiste üldaineteta poleks ma see, kes ma täna olen. Kindlasti oleks minu arusaamad ja vaated, väärtused hoopis-hoopis teised. Võib-olla oleks ma mõne jaoks vähem mõrd ja iseenda jaoks rohkem õps, mine tea ja võta kinni - igatahes üht-teist on minus ja mu arusaamades sellist, ilma milleta saaks kenasti oma tegemistega hakkama ehk isegi lihtsamalt, lihtsustatumalt, kuid mis mind tegelikult tiivustab ja kannab - annab mõtte ja tähenduse. /järgneb sellega, kuidas me kasutame oma keelt, et saavutada eesmärke ning kui me midagi õpetame, kuidagi käitume, siis mida me tegelikult õpetame ja missuguseid sõnumeid saadame/
Samas gümnaasiuimiastme aastatel sain ma esimest korda tunda õppimise mõnu ja naudingut - enne seda oli tegu olnud suuresti kohustusega. (Väike mõnutunne on meeles ajaloo tasemetööst põhikooli lõpuastmes - see oli lihtne ja loogiline ja ka kümnendast klassist, kui geograagiline kaart sai suuresti viksimise abiga kolmele vastatud ning hakkasime tegelema maailma majandusega - see ei olnud lihtne, aga see oli loogiline ja süsteemne - siis olid mul vist ka kõik geograafia jooksvad hinded viied, ilma igasuguse mureta). Õppimise mõnu ei ole alati aines kinni, pigem vist isegi hetkes - kui vaeva ja punnimist enam ei ole ja tekkib süsteem ja arusaamine, ongi rõõm.
Tõeline rõõm saabus aga Viljandis - kõik need üldained ja kirjanduse-ained... Jah, oli neid saksa keele hommikuid, mil mind ei olnud olemas, aga - see, et loengusse ei lähe, tundus tabu. Kuidas ei lähe, kui iga kontakttund on oluline, informatiivne, vajalik. Ja ma sain tegeleda sellega, mis mind puudutas. (Siis oli tudengi elu hoopis muu kui praegu, maksti sotsiaaltoetust jms - ära elamise pärast ei pidanud väga muretsema... Lisaks need Ugala sooduspiletid - võiski lubada kolmel õhtul nädalas teatris käimist - pilet oli odav ja ega väga alternatiive ka polnud).
Muidugi ülikooli kirjanduse ja teatriteaduse loengud olid kirsid mu koogil - kunagi, kui ma enam tööl käima ei pea, pensionipõlves, lähen ma sinna ülikooli tagasi ja teen need sahtlid ka korda. Aga Tartu õpetas seda, et ei saa usaldada ja isegi endast kõike andes ja oma vajadusi miinimumini viies, pole võimalik. Siis oli juba üüriturg ja õppetoetus ja õppemaks jms... Kokkuvõtlikult - tuleb elada oma võimaluste ja võimete piiril ning minu järgmine valik oli suuresti kinni labases, kuid üliolulises - ühika üüris - ma teadsin, et suvel teenituga saan ma õppeaasta üüri makstud, teadsin, et teisest poolaastast alates pean saama õppetoetust - nii see läks. Siis ma veel ei teadnud, et see valdkond ongi minu valdkond. Tagantjärele olen taibanud, et kõik need väljakirjutised erinevatest teostest on tegelikult kajastanud inimese arengut ja kasvamist, kujunemist - pedagoogika ongi minu kohvitassike. Ja eelkoolipedagoogika on konjak seal kõrval.
Aga ilma kultuuri, keele, sotsioloogia, teatri, kirjanduse, omakultuuri ja käsitöö (milleni ma jõuan päris suure ringiga ehk ühel hetkel tagasi) ning teiste üldaineteta poleks ma see, kes ma täna olen. Kindlasti oleks minu arusaamad ja vaated, väärtused hoopis-hoopis teised. Võib-olla oleks ma mõne jaoks vähem mõrd ja iseenda jaoks rohkem õps, mine tea ja võta kinni - igatahes üht-teist on minus ja mu arusaamades sellist, ilma milleta saaks kenasti oma tegemistega hakkama ehk isegi lihtsamalt, lihtsustatumalt, kuid mis mind tegelikult tiivustab ja kannab - annab mõtte ja tähenduse. /järgneb sellega, kuidas me kasutame oma keelt, et saavutada eesmärke ning kui me midagi õpetame, kuidagi käitume, siis mida me tegelikult õpetame ja missuguseid sõnumeid saadame/
Kommentaarid