....

Ma käisin täna sel enesesse vaatamise koolitusel - juba esimesel päeval oli rikastav ja toetav. Jõudsin taas tõeni, et iga tunde taga on vajadus, mis on või ei ole rahuldatud. Ja neid vajadusi, mis vajavad rahuldamist on üsna vähe: söök-jook, turvalisus, seltskond, eneseteostus, tunnustus...

Ja ma nüüd siis taipasin, et seni, kuni keskkond pole turvaline, ei saa ma olla ka rõõmus ja rõõsa. Ning senini "olengi väsinud", mis teha... Ma olen püüdnud ka oma abi-palveid väljendada, aga ju ma siis pean rohkem kirema - sõpru sellega juurde ei võida, aga... Olemasolevaid sõpru olen ma ju juba kaotanud, ja just seetõttu, et olen püüdnud olla "mitte liiga tülikas". Nii see asi ka ikka õige ei ole... parem siis selles vallas pigem jahedad, kuid töised suhted ja sõpradega soojemad ja muhedamad.