Ma olin täna pikka päeva tööl (väikese ja üliolulise ärajooksuga) ning vahepeal, laste uinumise ajal, tehti pakkumine, et ehk tahad paberitööd teha või arvutis midagi... Mitte et tööd poleks (mul on üsna tähtsad asjad tänaseks tegemata), aga mulle tundus, et ei taha... Tahaks lihtsalt tööd teha - see paberitöö ja suurem vastutus ja analüüsid ja planeerimine ja tegevused ja tegevused ja tegevused ja vastused küsimusele "Mis me täna teeme?" - teekski vahelduseks mittemidagi ja laseks iseendal ja teistel ka olla.

Nii saigi ning õhtupoolik oli laias laastus üsna tore - inimesed mängisid ja toimetasid - sellist vabamängu aega ja täiskasvanu poolse panuse puudumist enam hommikupoolikutel ei näe (ja õhtupoolikutel ei näe ma seda ammugi mitte) - et istud, vaatad, imetled ja imestad - oskavad küll. Pilku tasub küll peal hoida, aga... mäng areneb - on esitlust, kummardust ja aplausi. Super!

Ja ehkki täisaksvanu arvab, et peab meetodeid kasutama ja raamides hoidma ja ikka ohjamiseks meetodeid kasutama - siis - jah, minu vahend ja meetod ja usk ja veendumus on sõna... Ja üha enam tahan ja loodan sinna suunas liikuda, et kasutan head sõna. Ma olen ju küll käranud ja kärkinud, kuri olnud ja häält tõstnud, aga kui ma tahan nende inimestega koostööd teha, siis... on vist ikka üsna ja väga kasulik häid suhteid hoida ja heaga hakkama saada.... Ja kui ei saa, siis... Ju pole vaja. Tahaks küll nii, et keegi ei murraks mind käredamaks ja konkreetsemaks ja järjekindlamaks.

Et... See on ikka lapsevanema, mitte õpetaja kohus, oma lapsele väärtusi ja tõekspidamisi edasi anda, leian ma. Ja ma olen näinud (ka sel nädalal) toimivaid praktikaid - saab küll. Jah, ma olen mõlemal käel nõus toetama ja mingite põhimõtete järgi toimetama ja see ongi see kõik - ja rohkem pole vajagi. Ei pea ükski mööblitükk halb olema ja kui kaks sõpra omavahel sõdimise-mängu mängivad, siis ei ole minu silmis siin kumbki puhas või must - halb valik, mis teha, nüüd on seegi siis kindlaks tehtud - leidke mõni teine tegevus ja kui ise ei leia, siis mul on mõned valikud ja soovitused...Ja leiavad küll.

Et kui keegi millalgi mõtleb, et "mis nüüd mina", siis koolieelses eas olevale lapsele on vanema sõna  ikka kaalukam, selles pole kahtlustki. Näiteks täna pidin tegelema olukorraga "minu emme ütles" - aegruum lihtsalt ei võimaldanud seda, mida ema oli arvanud - täiesti mõistetav täiskasvanu jaoks, aga lapsekesel kulus ikka minuteid ja mitme inimese juttu, et selgeks saada ja olukorraga leppida. Muidugi - eks oleks olnud ka kiiremaid ja konkreetsemaid meetodeid - aga mida me siis oleks õpetanud. Kui me tahame vägivallatust, siis peamegi ise seda olema... Ja tõsi ta on - siin on ka mul teooria üsna tugev, aga praktikaga on nirumad lood...

Nagu ka muude praktiliste asjadega... mõni viga on lihtsalt liiga hea, et seda vaid korra teha. Lõpeks - peaasi, et laud on kaetud ja hing toidetud :)

Et pulmatorti sööma ei jõudnud, siis lohutan end selle fotoga - laud oli rikkalik ja pidu korralik.