Igatsev inimene

Üks tiir ümber ümber päikese on tehtud...
See aeg on olnud vajalik, rikastav, vapustav, rõõmustav, toetav, hooliv, hell, raputav, kindel, turvaline, šokeeriv, soe...
See on olnud imeline.

See on ime.

Isegi kui vahel on tunne, et "siin" võiks olla kusagil mujal, siis on siin ikkagi hea, sest siin on kodu, siin on mu inimene.

Täna käisin vaatamas neid, kes olid juba rohkem kui aasta eest "omad" - ega see tunne kuhugi kao... Ja küllap me olime nii mõnegagi esialgu veidi kompivad, vaatlevad, otsivad, ärevad... Aga lõpuks me ikka naersime ja rõõmutsesime/ rõõmustasime/ jagasime rõõmu.
Ikka omad.
Siin ja seal.
Tunne ju ei kao.

Ja vabalt võibki ju olla, et mõni ring on pikem, teine jälle lühem...
Tunne loeb.
Tunnet tuleb osata lugeda ja tähtsaks pidada.
 

Ja võib-olla olengi ma lihtsalt unistav inimene...
Et see, mida ma olen harjunud pidama rahulolematuseks, on vaid mu unistus, mida ma ei ole osanud ära tunda ja millele pole osanud paremat nime panna. 

Ma olen tänulik nende õpetuste ja suunamiste, patsutuste ja paituste eest!

Ju on ikka nii, et rasketel hetkedel kantakse meid kätel ;)