Ma lugesin eile (ise ka ei tea, et miks) perekooli foorumit. Oli ikka lugemist. Pärast oli üsna halb olla - kõik need tööpäevad ja targad pead... Ma tahaks ka tark olla. Mina näiteks ei saa aru, et miks üks tore ja tark tegelane lihtsalt puhtast rõõmust teist lööb. Kui on midagi eelnenud-järgnenud, siis küll, aga niisama... Piiride pärast? Loomisrõõmust? Löömisrõõmust? Ja ma küll ei ole nõus sellega, et mina õpetajana olen selle olukorra eest vastutav. Ja ma ei saa olla ka nõus sellega, et vanem saab selle eest kuidagi vastutada või.... Ja ma ei tea, et kas kasvab välja või kasvab hullemaks....
Aga seda tunnet ma mäletan küll, et kui väsimus oli nii suur, et ei jaksanud enam mõelda ja igasugu vigurid tulid sisse (plikadel ikka itsitamine, nõmenaer, paberi sodimine, rebimine....). Seoses sellega ongi minu ainus põhjendus väsimus, ka tüdimus, läheduse vajadus. Ikka üsna mõistlik oleks see otsus, et vanematel on lühemad tööpäevad ja lastel pigem rohkem päevi kodus kui lasteaias (seitsmest neli päeva võiks rõõmsalt kodus olla).
Eks ta üsna ilus mõte ole.
Ja ma tean küll, et tööga alati ei saa. Ma ise ei oska näiteks leida enam hetkegi, et rahulikult peeglisse vaadata, raamatutest, kontserditest ja varrastest ei hakka rääkimagi. Ja uinuda on raske, Ja mõelda on raske. Ja ma saan aru, et ma ei oska enda aega/päeva praegu ennast soosivalt planeerida.
Ja kui ma reaalse pilguga vaatan, siis pole ju olukord hull. Ju on vaim lihtsalt väsinud.
Ja võib-olla polegi see minu teetassike.
Vabalt võib olla.
Aga seda tunnet ma mäletan küll, et kui väsimus oli nii suur, et ei jaksanud enam mõelda ja igasugu vigurid tulid sisse (plikadel ikka itsitamine, nõmenaer, paberi sodimine, rebimine....). Seoses sellega ongi minu ainus põhjendus väsimus, ka tüdimus, läheduse vajadus. Ikka üsna mõistlik oleks see otsus, et vanematel on lühemad tööpäevad ja lastel pigem rohkem päevi kodus kui lasteaias (seitsmest neli päeva võiks rõõmsalt kodus olla).
Eks ta üsna ilus mõte ole.
Ja ma tean küll, et tööga alati ei saa. Ma ise ei oska näiteks leida enam hetkegi, et rahulikult peeglisse vaadata, raamatutest, kontserditest ja varrastest ei hakka rääkimagi. Ja uinuda on raske, Ja mõelda on raske. Ja ma saan aru, et ma ei oska enda aega/päeva praegu ennast soosivalt planeerida.
Ja kui ma reaalse pilguga vaatan, siis pole ju olukord hull. Ju on vaim lihtsalt väsinud.
Ja võib-olla polegi see minu teetassike.
Vabalt võib olla.
Et miks ma ei muuda?
Millal ma muudan?
Kuidas ma muudan?
Mida ma muudan?
Saab siis parem?
Kardan?
Usun?
Loodan?
Kommentaarid
Seniks aga - jõudu-jaksu ja võluoskusi, et hakkama saada, sest eneses kahtlemine on mõistusega inimese tunnus. Igal juhul parem, kui tuimalt läbi olukordade jalutada, kuigi jah, enese jaoks on see viimane variant oluliselt parem.
Ja ma saan Sinust täiesti aru, mul nüüd omad kogemused varnast võtta ja huvitavad on need asjad, mida ma näen, mille peale võivad lapsed tulla. Õnneks on vanus vähe teine ja ikka võetakse kuulda mind, kui ma midagi ütlen, ehk ühel hetkel jõuab teadmine ja arusaam ka kohale.
Nendel pooleneljastel on ka teooria kenasti omandatud, lihtsalt see igapäevaelu praktika... See ei õnnestu täiskasvanutelgi, pole hullu - tegelikult on kõik hästi, sest inimese don ju ilusad ja head :)
https://www.youtube.com/watch?v=pos7VtLiAWk