Juba mõnda aega olen mõelnud, et peaks ikka raamatukogus käima ja üht-teist kaasa haarama. Olin mõned soovid isegi välja mõelnud - näiteks "Klaaslaps" ja siis selles seelikuõmblemise tuules olin mõelnud ka mõne käsitööraamatu peale. Ning reedel juhtuski seesugune lugu, et Viljandis hüppasin autost maha ning lasin kallil abikaasal üksi edasi sõita ning leppisime kokku, et tagasiteel ühendame taas oma jõud. Ega mul see raamatokogu-käik mingi planeeritud ettevõtmine olnud ning loomulikult oli mu lugejapilet kodus, aga õnneks oli kaasas rahakott ja ID-kaart - ning et andmeid tuleb niiehknaa uuendada (seda ma ju teadsin), siis sai nii, et nüüd ma lugejakaarti pärast enam eraldi hoolt kandma ei pea.
Vajalik ettevalmistus tehtud, õigused saadud, liikusin rõõmsalt trepist üles... Teise korruse saali ust avades taipasin, et üht-teist on ikka vahepeal muutunud - raamatukogu kohta oli siin väga palju õhku ja avarust. Pikemalt sellele esialgu ei mõelnud ning liikusin edasi oma tuttavat rada: esmalt vaatasin üle riiulitele eksponeeritu ning siis läksin oma otsimisretkele - minu suureks rõõmuks ja üllatuseks oli olemas M. Kangro "Klaaslaps". Elevusetuhinas haarasin kaasa ka E. Kase "Leikude" ning hakkasin otsima rahvariide-raamatuid. Otsimisretkel jõudsin ka keele-riiuliteni - haarasin sealt ka ühe raamatukese endaga kaasa. Kuid rahvariide-raamatuid ei leidnudki. Küsides selgus, et selline kirjandus on kolinud/kolitud korrus kõrgemale - sealt see õhk ja avarus.
Kui vaja, siis vaja - aega ju veel oli - tampisin trepist üles ja oh seda rõõmu - nii Mulgi kui ka Vändra raamatud olid mind kenasti ootamas. Oli ka Vooremaa oma, aga... Et kahe esimese ja eriti esimese raamatu koju laenutamine tundus mu jaoks "imemaana", siis küsisin klienditeenindajalt üle - selgus, et: ongi imedemaa... Eks mu aplusele seadis piirid mu enda kandevõime - ühegi kanderiistaga (koti vms) ma end ju ei varustanud - ja sellel Mulgi-raamatul on ju kaalu... Aga loobuda ka ei raatsinud. Siis nii jäigi - süda sai täis ja põu sai täis ;)
Tegelikult oli meil plaan tuua vaid Sensa - ikka Marge loo pärast - jah, viimasel minutil tuli seegi meelde.
Vajalik ettevalmistus tehtud, õigused saadud, liikusin rõõmsalt trepist üles... Teise korruse saali ust avades taipasin, et üht-teist on ikka vahepeal muutunud - raamatukogu kohta oli siin väga palju õhku ja avarust. Pikemalt sellele esialgu ei mõelnud ning liikusin edasi oma tuttavat rada: esmalt vaatasin üle riiulitele eksponeeritu ning siis läksin oma otsimisretkele - minu suureks rõõmuks ja üllatuseks oli olemas M. Kangro "Klaaslaps". Elevusetuhinas haarasin kaasa ka E. Kase "Leikude" ning hakkasin otsima rahvariide-raamatuid. Otsimisretkel jõudsin ka keele-riiuliteni - haarasin sealt ka ühe raamatukese endaga kaasa. Kuid rahvariide-raamatuid ei leidnudki. Küsides selgus, et selline kirjandus on kolinud/kolitud korrus kõrgemale - sealt see õhk ja avarus.
Kui vaja, siis vaja - aega ju veel oli - tampisin trepist üles ja oh seda rõõmu - nii Mulgi kui ka Vändra raamatud olid mind kenasti ootamas. Oli ka Vooremaa oma, aga... Et kahe esimese ja eriti esimese raamatu koju laenutamine tundus mu jaoks "imemaana", siis küsisin klienditeenindajalt üle - selgus, et: ongi imedemaa... Eks mu aplusele seadis piirid mu enda kandevõime - ühegi kanderiistaga (koti vms) ma end ju ei varustanud - ja sellel Mulgi-raamatul on ju kaalu... Aga loobuda ka ei raatsinud. Siis nii jäigi - süda sai täis ja põu sai täis ;)
Tegelikult oli meil plaan tuua vaid Sensa - ikka Marge loo pärast - jah, viimasel minutil tuli seegi meelde.
Elu on üllatusi täis ja küll on hea, et vihmutab ;)
P.S. Kaks pealmist raamatut on kaalukamad ja suuremad kui nende välimus arvata laseb...
Kommentaarid