Tähtedest ja kirjadest, tööst ja kassast ka

Mõtlen siin, et Töötukassal on selline tööpraktika võimalus. Ja siis ma mõtlen, et mulle meeldib ju väga kirjutada ka - mitte ainult sõpradele, mitte ainult enda elust, vaid niimoodi üldisemalt ka... Etteantud teemadel... või nii. Aga jah, päris ajakirjaniku veri minu soontes ei voola ja igapäevane tunniviisiline tekstitoimetamine vist ka väsitaks, kuid veidikene, rõõmust ja teiste aitamiseks sobiks küll. Ja kui nüüd keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes tahaks mulle avada ust sinna kirjutamise-maailma ja õpetada veidike seda kirjutamise-kunsti, siis võiks ju koos veidike edasi mõelda (kui see muidugi vastab kassa nõudmistele ka. Ja kui ei vastagi, siis ikka võiks).

Näiteks ükskord kirjutasin MTÜ Murtud Rukkilille Ühingule sellise teksti:

"Kui äsja kõnelema õppinud lapselt küsida: "Kus Sa elad?", vastab ta pikemalt mõtlemata "Kodus". See on loomulik ja loogiline – me elame oma kodus ja oma kodumaal. Suuremad ja targemad, need, kellega on sel teemal juba arutletud ja kes on ise edasi mõelnud, nemad oskavad, tahavad ja suudavad kasutada juba ka täpsemaid ja konkreetsemaid viiteid, väljendeid. Nemad elavad korteris, talus, majas, häärberis, tares...

Aga ennekõike elame me ikka kodus. Ja selleks, et me ei unustaks oma kodu kalliks pidada ja oskaksime seda väärtustada, teeb Murtud Rukkilille Ühing ettepaneku tähistada 23. mail Eesti kodu päeva.

Mai on kevadkuu, on emadepäeva-kuu, looduses on õitsemise ja pesa punumise aeg ja nii võiks maikuus olla ka Eesti kodu päev. Seda enam, et 23. mail 1816 kinnitas keiser Aleksandes I uue talurahvaseaduse, millega loodi eeldused, et Eest talurahvas sai, küll karmi teotööd tehes ja mõisale renti makstes, omale talu ja maa.

Eestlane on maarahvas ja see tahe olla omal maal peremees, on meid kandnud tänasesse – iseseisvasse Eestisse. Me ei saa kõrvale heita möödunut. Sellest, kuidas me oleme kujunenud, annab aimu me keel – meil on sugupuu ja suguvõsa, juured ja võsud, me punume pesa ja hoolime ning hoolitseme selle eest, et me linnupojad, murumunad, võsukesed, päikesekiired ja silmaterad saaksid omas kodus kasvada ja rõõmu luua.

Kodu olulisust näitab ka see, et meid saadab kodusoojus ja kodutunne, me oleme nimetanud oma kodu kindluseks ning kodust eemal olles tunneme koduigatsust. Kodu on meile kõige lähem ja mõnikord tundub, et kõige raskemini saavutatav – kodutunde ja -soojuse loomine nõuab järjepidevat aega, panust ja hoolt. Ka tööd – võib küll mõnes kohas elada ja olla, kuid neli seina iseenesest ei ole veel kodu. Kodu on see, mis inimene teeb selle nelja seina ja selle ümbrusega – kodu näitab meile seda, mida inimene peab oluliseks ja mida ta väärtustab. Tunne saab kodus füüsilise vormi.

Ja võib-olla see rahvuslik taak, et me oleme pidanud oma kodud jätma, meid on me maalt välja aetud, on meid teinud tundlikumaks, avatuks ja külalislahkeks... Kõrged piirid ja rasked aiad on viimase aja mood – talumaa piiriks oli kivi ja õue piiriks aed, läbi õpetlike lugude ja laulude anti edasi teave sellest, mida tohib-ei tohi, mis on turvaline ja mis mitte – ehk siis info selle kohta, kust jooksevad piirid. Neid piire teati ning neid ei kuritarvitatud, sest kogukond nägi, teadis ja peegeldas, kui vaja, siis ka õpetas.

Meil on kohustus ja vabadus ja soov kaitsta oma kodu, oma maad, oma riiki, kuid selleks peab see meil olemas olema... Me ei saa jagada seda, mida meil ei ole. Ja olles millegi/ kellegi omanik, siis me vastutame ja hoolitseme - peremeheks ja perenaiseks olemine ei ole lihtne, sellega käibki kaasas vastutus. Kuid just see vabadus vastutust kanda teeb meid vabaks, loovaks, julgeks.

Kanname üheskoos hoolt, et meie ussaed ja ussaia tagune oleks ilus, avar ja turvaline meile kõigile, kes me siin hingame ja elame ning 23. mail teeme endale ja oma kaaslastele pai – meil on ilus kodumaa ja siin on ilus elada."