See on nüüd selline lugu, mida nõrganärvilised lugema ei peaks. Aga et mul endal on sel ajal olnud väga palju tuge foorumi- ja blogipostitustest, siis panen oma loo lihtsalt ja kiirelt ikka kirja.
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ühel septembrikuu hommikul, pärast seda, kui olin juba kaks nädalat rõõmsalt kodus olnud ja nautinud, sõitsin kooli sisseastumisvestlusele. Ja et me auto kummid olid veidike vedelad, siis mu kallis abikaasa otsustas minna kummi-punkti ning mina jällegi otsustasin, et mis ma niisama ootan, käin parem ja ostan ühe odava triibu-testi ka - et küll need päevad siis ka pihta hakkavad... alati on hakanud ju.
Kooli vetsus pissisin paberile ja... üllatus, üllatus, oligi kaks triipu. Oh seda õnne ja rõõmu. Et mu kallis abikaasa sõitis ja et ma olin ju teadlik igasugustest kolelugudest ning sellestki, et testid võivad mõnikord ka valetada, siis hoidsin selle info enda teada (ja ühele, kes on mulle oma saladusi kanda andnud, temale andisin poole koormast). Test tehtud, essee tehtud, vestlus tehtud - koolis sees. Uus olukord pani uue pilguga mu plaanidele vaatama, kuid mõtlesin, et tark ei torma ja ma oma otsuseid muutma ei hakka - eks elu näitab, kuidas saab.
Kodus jagasin tähtsat uudist ka kõigekallimaga ning igas juhuks tegin ühe testi veel, mida ma näiteks nende negatiivsete tulemuste puhul kordagi teinud pole. Nüüd jagus mõlemale rõõmu ja liblikaid ;)
Ja et mul siinmail arsti pole, siis, sain aru, et tuleb selle punktiga tegeleda - olgu minuga kuidas on, nüüd on vaade teine. Vaatasin, otsisin ja lugesin neid nimesi, kommentaare ja kõike muud, valisin ühe nime väljagi, kuid siis otsustasin, et lähen selle juurde, kelle juurde aja saan. Esimese hooga ei saanudki, sest ma ei leidnud haigla juurest registratuuri üles. Teisel päeval helistasin ja teiselt poolt toru kostuski paar nime - õnneks ka see, kelle olin välja valinud - ja siis oli lihtne otsustada. Mulle meeldis, et ta on noor ja pole päris kohalik. (Hiljem muidugi selgus, et meil on ikka mõned üsna ootamatud moloraamatu sõbrad ja see nimi on juttudest läbi käinud, kuid... see selleks). Olen siiani veendunud, et tegin parima valiku :)
Kolm nädalat ootamist, korralikku söömist, kohvi vähendamist, "septembris ei joo"-lugu ja siis saabus päev, kui sain minna arsti vastuvõtule. Tema tegi, mis tema sai - oligi mõistev ja sõbralik- ning siis saatis mind ultrahelisse - seal ootas mind hoopis vastupidine olukord. Esmalt: "Võtke püksid ära", "Tulge ettepoole", siis paljutähenduslikus vaikimises uurimine, pildivaatlus ja lõpuks küsimus: "Mis Te siin teha soovite?" - "Ma ei te, et kui on, siis kannaks ikka ilmale... kui on kedagi kanda või nii..." - "Mingi kriips siin on, loote suurus ehk 1,... mm" Hääl teise laua tagant: "Mis ma siia siis kirjutan" "Ultraheli viitab patoloogiale, seda kas loote areng on peetunud, peame uuesti uurima. Kutsume ta kordusuuringule" Järgmine info, mida minuga jagati, oli "Paber on siin". Kõik. Sättisin end korda ja läksin oma arsti ukse taha ootama - ootamine oli pikk ja emotsioon kasvas. Sain sellestki aru, et selleks hetkeks peaks loode ikka arvestatava suurusega olema... Sinna vist jäi mu usk. Ja minu jaoks sai otsus tehtud. Ei aidanud enam teise vaate esindajate hääled. Jäi siis nii, et paari nädala pärast lähen tagasi. Ja kui emotsioon peaks üle keema, siis aitab ikka palderjan. Palderjani ma ei võtnud, vaid jätsin emotsiooni, mida jagus.
Kodus oli mul varuks hulk magamata öid, mil uurida, et mida siis need peened terminid tegelikult tähendavad ja mis mind ees ootamas on. See on hetk, kus ongi teiste kogemused ja foorumi-tarkus väga suureks toeks. Ja minu ainus mõte oli see, et sinna ultraheli-muti juurde ma tagasi minna ei taha - parem saagu see asi kuidagi loomulikumalt jonksu. Ja paar päeva enne arstile minekut oli mulle selge, et ju saabki.
Läksin siis uuele vastuvõtule, rääkisin oma kogemuse ära, tagastasin tühjad totsikud ja lootsin, et asi on ants. Tema arvas teisiti. Vaatasime siis arstiga pingsalt teineteisele otsa, mina enda ja tema oma teadmise ja usuga - lõpuks sai vist ikka nii, et tema staatus ja "valge kittel" murdsid mu ning kompromiss oli seal, et tema teeb mulle selle ultraheli. Koos vaatasime veel lootekotikest, kuid märke lootest seal polnud - ehk siis: rasedus oli küll alanud, kuid inimlast seal ei olnud. Arst avastas veel väikese tsüsti ja luges sõnad peale. Või kes seda teab ja mäletab.
Mis seal ikka - elu läheb edasi, käisime kallimaga veel külas ja poes, tundus et kõik on üsna vinks-vonks, kuid... Paar tundi pärast arsti juures käiku läks trall lahti - nii mõnigi ese sai mälestusmärgi. Verd tuli neil päevil vist küll kõigi selle aja eest, mis ta tulemata oli ning rohkemgi, Tuli muudki, tuli lootekotikegi - minu uuriv hing ei saanud seda vaatamata jätta või oli seda vaja, et mõistus lepiks olukorraga, igatahes veidike ma ikka "imetlesin" seda "asja" (ainuke verevaba asi sel perioodil), valu tuli ja palavikki.
Selleks hetkeks tundus mulle, et olen pidanud väga paljuga toime tulema, kuid seda füüsilist valu ma taluda ei taha - nelja päevaga sõin vist ära oma valuvaigisti aasta normi. Laupäeval käisin tagavarasi täiendamaski. Kuid siis saabus paljutähenduslik pühapäev, mil valu kõhu ühes osas asendus lõikava valu ja punnkõhuga ning lugedes valuvaigist infolehte, siis sain aru, et see võib olla rohu kõrvalmõju (nüüd tean, et see võis olla ka midagi muud). Küpses teine otsus - rohtu ma rohkem ei söö. Ja kui eelnevalt oli nii, et jõudu ja jaksu oli lihtsalt vähem, kuid üht-teist sai ikka tehtud, siis sealt edasi veetsin ma päevi voodis ja ei tahtnud millestki mõelda ega arvata.
Saabus taas arsti-päev - see püsikunde staatus oli muutunud väga tüütuks ja väsitavaks, aga... mis seal ikka. Taas traditsiooniline läbivaatlus - ja justkui pandi aeg korduma. Vaikus, vaatlus, sel korral hakkas arst isegi mingeid pilte välja printima ning siis teatas, et ta peab nüüd kolleegiga nõu pidama, et siin võib olla tegu emakavälise rasedusega... midaperset...
Tuligi teine arst (juba kolmas, kes mind on selle nurga alt näinud - ja ma valisin veel endale arsti, vahet pole), kelle esimene sõna tere kõrval oli: "Huvitav...". Mul oli sel hetkel juba nali ja pisar ühes klaasis, enam ei üllatanud miski. Aga tema pakkus välja ka võimaluse, et see "asi" mu sees võib olla ka kollaskeha, mis on enda ümber miskit koondanud või blä-blä...
On kuidas on, selguse saab tuua vaid välistamine ning selleks, et saaks aru, kas seal midagi kasvab või mitte pidin andma vereproovi ning jälle veidike ukse taga ootama. Vereproov näitas, et olukord võib olla nii ja võib olla naa - ei jäänudki muud üle kui leppida kokku uus "kohtumine", mis saab toimuma paari päeva pärast. "Ei mingit füüsilist koormust, raskusi ei tõsta ja vahekorras ei ole" ning minu suurte ja hämmingut täis pilgu peale ja kössi vajunud kehahoiu peale ei jäänud tal vist muud lausuda kui "On jah ebastandardne juhtum".
Tundub jah, et olin nüüd kenasti ka teisele põsele hoobid ära saanud - lähen koju ja puhkangi pehmetel patjadel, sest keha on väsinud ja vaimu pole enam ollagi.
Kuid elu läheb edasi ja saladused on vaja selgeks saada - reede hommikuks oli mul aeg doktor "Huvitava" juurde, kes viis minuga läbi järjekordse ultraheliuuringu ja jäi oma kollaskeha teooria juurde, kuid teda hakkas huvitama hoopis see väike tsüstike, mis seal kusagil on... Igatahes tuleks nüüd üks vereproov saata ka ülikoolilinna, et tuvastada hea-halva marker... (minu maailmas on kogu see jutt blä-blä-blää - mulle on ikka vaja eestikeelset tõlget juurde). Ja siis see vereproovi kordusproov muidugi ka - et oleks tulemusi, mida võrrelda. Ja siis jälle oodake ning helistage paari tunni pärast.
Paari tunni pärast selgus, et õnneks on numbrid vähenenud ning selle vales kohas elu kasvamise osas võib ehk kergemalt hingata. Kuid paari nädala pärast tulge uuesti ultrahelisse - vaatame Teid veel kord ja siis saate aja oma arsti juurde ka.
Ja nüüd ma siin siis ootan - üha vähem pean kinni minule seatud piirangutest ning üsna ebareaalne tundub kogu see lugu... Nagu unenägu või nii. Ja muud pole selle kolme nädala jooksul jõudnudki kui vaid olla haige ja olla väsinud ja valutada ja tunda, et enam hullemaks minna ei saa. Aga ikka saab. Sest kui esialgu tundus, et see esimene ultraheli ja seal saadud info oli karm, siis nüüd on läinud järjest karmimaks ning...
Samas on üsna hea olla, sest sees pole midagi katki läinud ning kõige muuga saan ma ehk ise hakkama. Või ei saa. On asju, mis üldse ei huvita. Ja on asju ja olukordi, mis ajavad rohkem närvi kui peaks. Ja siis on veel see tunne, et nendest inimestest on kahju, kes peavad minuga koos ühes ruumis olema. Ühest, kes kõige kallim, tema pärast on kohe eriti kurb... kõige muu pärast ka. On ikka õnnistatud.
Ootame ja vaatame.
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ühel septembrikuu hommikul, pärast seda, kui olin juba kaks nädalat rõõmsalt kodus olnud ja nautinud, sõitsin kooli sisseastumisvestlusele. Ja et me auto kummid olid veidike vedelad, siis mu kallis abikaasa otsustas minna kummi-punkti ning mina jällegi otsustasin, et mis ma niisama ootan, käin parem ja ostan ühe odava triibu-testi ka - et küll need päevad siis ka pihta hakkavad... alati on hakanud ju.
Kooli vetsus pissisin paberile ja... üllatus, üllatus, oligi kaks triipu. Oh seda õnne ja rõõmu. Et mu kallis abikaasa sõitis ja et ma olin ju teadlik igasugustest kolelugudest ning sellestki, et testid võivad mõnikord ka valetada, siis hoidsin selle info enda teada (ja ühele, kes on mulle oma saladusi kanda andnud, temale andisin poole koormast). Test tehtud, essee tehtud, vestlus tehtud - koolis sees. Uus olukord pani uue pilguga mu plaanidele vaatama, kuid mõtlesin, et tark ei torma ja ma oma otsuseid muutma ei hakka - eks elu näitab, kuidas saab.
Kodus jagasin tähtsat uudist ka kõigekallimaga ning igas juhuks tegin ühe testi veel, mida ma näiteks nende negatiivsete tulemuste puhul kordagi teinud pole. Nüüd jagus mõlemale rõõmu ja liblikaid ;)
Ja et mul siinmail arsti pole, siis, sain aru, et tuleb selle punktiga tegeleda - olgu minuga kuidas on, nüüd on vaade teine. Vaatasin, otsisin ja lugesin neid nimesi, kommentaare ja kõike muud, valisin ühe nime väljagi, kuid siis otsustasin, et lähen selle juurde, kelle juurde aja saan. Esimese hooga ei saanudki, sest ma ei leidnud haigla juurest registratuuri üles. Teisel päeval helistasin ja teiselt poolt toru kostuski paar nime - õnneks ka see, kelle olin välja valinud - ja siis oli lihtne otsustada. Mulle meeldis, et ta on noor ja pole päris kohalik. (Hiljem muidugi selgus, et meil on ikka mõned üsna ootamatud moloraamatu sõbrad ja see nimi on juttudest läbi käinud, kuid... see selleks). Olen siiani veendunud, et tegin parima valiku :)
Kolm nädalat ootamist, korralikku söömist, kohvi vähendamist, "septembris ei joo"-lugu ja siis saabus päev, kui sain minna arsti vastuvõtule. Tema tegi, mis tema sai - oligi mõistev ja sõbralik- ning siis saatis mind ultrahelisse - seal ootas mind hoopis vastupidine olukord. Esmalt: "Võtke püksid ära", "Tulge ettepoole", siis paljutähenduslikus vaikimises uurimine, pildivaatlus ja lõpuks küsimus: "Mis Te siin teha soovite?" - "Ma ei te, et kui on, siis kannaks ikka ilmale... kui on kedagi kanda või nii..." - "Mingi kriips siin on, loote suurus ehk 1,... mm" Hääl teise laua tagant: "Mis ma siia siis kirjutan" "Ultraheli viitab patoloogiale, seda kas loote areng on peetunud, peame uuesti uurima. Kutsume ta kordusuuringule" Järgmine info, mida minuga jagati, oli "Paber on siin". Kõik. Sättisin end korda ja läksin oma arsti ukse taha ootama - ootamine oli pikk ja emotsioon kasvas. Sain sellestki aru, et selleks hetkeks peaks loode ikka arvestatava suurusega olema... Sinna vist jäi mu usk. Ja minu jaoks sai otsus tehtud. Ei aidanud enam teise vaate esindajate hääled. Jäi siis nii, et paari nädala pärast lähen tagasi. Ja kui emotsioon peaks üle keema, siis aitab ikka palderjan. Palderjani ma ei võtnud, vaid jätsin emotsiooni, mida jagus.
Kodus oli mul varuks hulk magamata öid, mil uurida, et mida siis need peened terminid tegelikult tähendavad ja mis mind ees ootamas on. See on hetk, kus ongi teiste kogemused ja foorumi-tarkus väga suureks toeks. Ja minu ainus mõte oli see, et sinna ultraheli-muti juurde ma tagasi minna ei taha - parem saagu see asi kuidagi loomulikumalt jonksu. Ja paar päeva enne arstile minekut oli mulle selge, et ju saabki.
Läksin siis uuele vastuvõtule, rääkisin oma kogemuse ära, tagastasin tühjad totsikud ja lootsin, et asi on ants. Tema arvas teisiti. Vaatasime siis arstiga pingsalt teineteisele otsa, mina enda ja tema oma teadmise ja usuga - lõpuks sai vist ikka nii, et tema staatus ja "valge kittel" murdsid mu ning kompromiss oli seal, et tema teeb mulle selle ultraheli. Koos vaatasime veel lootekotikest, kuid märke lootest seal polnud - ehk siis: rasedus oli küll alanud, kuid inimlast seal ei olnud. Arst avastas veel väikese tsüsti ja luges sõnad peale. Või kes seda teab ja mäletab.
Mis seal ikka - elu läheb edasi, käisime kallimaga veel külas ja poes, tundus et kõik on üsna vinks-vonks, kuid... Paar tundi pärast arsti juures käiku läks trall lahti - nii mõnigi ese sai mälestusmärgi. Verd tuli neil päevil vist küll kõigi selle aja eest, mis ta tulemata oli ning rohkemgi, Tuli muudki, tuli lootekotikegi - minu uuriv hing ei saanud seda vaatamata jätta või oli seda vaja, et mõistus lepiks olukorraga, igatahes veidike ma ikka "imetlesin" seda "asja" (ainuke verevaba asi sel perioodil), valu tuli ja palavikki.
Selleks hetkeks tundus mulle, et olen pidanud väga paljuga toime tulema, kuid seda füüsilist valu ma taluda ei taha - nelja päevaga sõin vist ära oma valuvaigisti aasta normi. Laupäeval käisin tagavarasi täiendamaski. Kuid siis saabus paljutähenduslik pühapäev, mil valu kõhu ühes osas asendus lõikava valu ja punnkõhuga ning lugedes valuvaigist infolehte, siis sain aru, et see võib olla rohu kõrvalmõju (nüüd tean, et see võis olla ka midagi muud). Küpses teine otsus - rohtu ma rohkem ei söö. Ja kui eelnevalt oli nii, et jõudu ja jaksu oli lihtsalt vähem, kuid üht-teist sai ikka tehtud, siis sealt edasi veetsin ma päevi voodis ja ei tahtnud millestki mõelda ega arvata.
Saabus taas arsti-päev - see püsikunde staatus oli muutunud väga tüütuks ja väsitavaks, aga... mis seal ikka. Taas traditsiooniline läbivaatlus - ja justkui pandi aeg korduma. Vaikus, vaatlus, sel korral hakkas arst isegi mingeid pilte välja printima ning siis teatas, et ta peab nüüd kolleegiga nõu pidama, et siin võib olla tegu emakavälise rasedusega... midaperset...
Tuligi teine arst (juba kolmas, kes mind on selle nurga alt näinud - ja ma valisin veel endale arsti, vahet pole), kelle esimene sõna tere kõrval oli: "Huvitav...". Mul oli sel hetkel juba nali ja pisar ühes klaasis, enam ei üllatanud miski. Aga tema pakkus välja ka võimaluse, et see "asi" mu sees võib olla ka kollaskeha, mis on enda ümber miskit koondanud või blä-blä...
On kuidas on, selguse saab tuua vaid välistamine ning selleks, et saaks aru, kas seal midagi kasvab või mitte pidin andma vereproovi ning jälle veidike ukse taga ootama. Vereproov näitas, et olukord võib olla nii ja võib olla naa - ei jäänudki muud üle kui leppida kokku uus "kohtumine", mis saab toimuma paari päeva pärast. "Ei mingit füüsilist koormust, raskusi ei tõsta ja vahekorras ei ole" ning minu suurte ja hämmingut täis pilgu peale ja kössi vajunud kehahoiu peale ei jäänud tal vist muud lausuda kui "On jah ebastandardne juhtum".
Tundub jah, et olin nüüd kenasti ka teisele põsele hoobid ära saanud - lähen koju ja puhkangi pehmetel patjadel, sest keha on väsinud ja vaimu pole enam ollagi.
Kuid elu läheb edasi ja saladused on vaja selgeks saada - reede hommikuks oli mul aeg doktor "Huvitava" juurde, kes viis minuga läbi järjekordse ultraheliuuringu ja jäi oma kollaskeha teooria juurde, kuid teda hakkas huvitama hoopis see väike tsüstike, mis seal kusagil on... Igatahes tuleks nüüd üks vereproov saata ka ülikoolilinna, et tuvastada hea-halva marker... (minu maailmas on kogu see jutt blä-blä-blää - mulle on ikka vaja eestikeelset tõlget juurde). Ja siis see vereproovi kordusproov muidugi ka - et oleks tulemusi, mida võrrelda. Ja siis jälle oodake ning helistage paari tunni pärast.
Paari tunni pärast selgus, et õnneks on numbrid vähenenud ning selle vales kohas elu kasvamise osas võib ehk kergemalt hingata. Kuid paari nädala pärast tulge uuesti ultrahelisse - vaatame Teid veel kord ja siis saate aja oma arsti juurde ka.
Ja nüüd ma siin siis ootan - üha vähem pean kinni minule seatud piirangutest ning üsna ebareaalne tundub kogu see lugu... Nagu unenägu või nii. Ja muud pole selle kolme nädala jooksul jõudnudki kui vaid olla haige ja olla väsinud ja valutada ja tunda, et enam hullemaks minna ei saa. Aga ikka saab. Sest kui esialgu tundus, et see esimene ultraheli ja seal saadud info oli karm, siis nüüd on läinud järjest karmimaks ning...
Samas on üsna hea olla, sest sees pole midagi katki läinud ning kõige muuga saan ma ehk ise hakkama. Või ei saa. On asju, mis üldse ei huvita. Ja on asju ja olukordi, mis ajavad rohkem närvi kui peaks. Ja siis on veel see tunne, et nendest inimestest on kahju, kes peavad minuga koos ühes ruumis olema. Ühest, kes kõige kallim, tema pärast on kohe eriti kurb... kõige muu pärast ka. On ikka õnnistatud.
Ootame ja vaatame.
"Tants kestab veel..."
Ja kui mulle esialgu tundus, et kurguvalu on vaid kurguvalu, siis nüüd tean, et see võib olla ka üks sümptom. Midagi pole siin lihtsat.
Kommentaarid