Maast ja tööst, kassast ja kassist rääkimata

Tundub, et antud perioodil on minu suurimaks koostööpartneriks töötukassa büroo ja sealsed toimetajad: töövahenduskonsultandi juurest sain suunamise juhtumikorraldaja vastuvõtule, iseseisvalt otsisin kontakti karjäärinõustajaga ja mulle tundus, et minu kirja peale suhtles minuga ka asutuse juht isiklikult - saatis nimelt tänukirja. Ju on kõik omamoodi toredad inimesed.

Ükskord, kokkusaamisel ühega neist, tekkis üles kaks küsimust: miks ma kolisin siia maale ja mis on minu jaoks enesehinnang/enese tajumine? Justkui erinevad küsimused, mille vastuses on aga väga suur ühisosa. Siin, maal, elades ja toimetades tunnen ma üsna esimest korda oma elus, et kõik on võimalik ja ma saan hakkama, ehkki olud ja tingimused on üsna nirud - ei ühtegi mugavust ega muudki. Aga minul on siin hea olla, võib isegi öelda, et õnnelik olla ja kõik, mis toimub mujal, mis tehakse mujal,see ei mõjuta mind ja minu enese tunnetust. Siin olen ma tundnud end iseendana. Ja sellepärast olen ja elan ma siin maal, et siin on maailm avatud.  Ja ma ei karda. Üsna suur tunne, mida oma elus tunda - tasub püüdmist ja proovimist :)

Jah, ja telgedel on siin ka hea olla - tallalauad muudkui klõbisevad ja vahelik viskab (puu)villast. Kassist rääkimata - tema arvab, et see aparaat on tema jaoks me majja toodud... mõnel korral on tema usk ja järjepidevus kindlam kui mul :)




Kommentaarid