Puhkamisest

Jah, minu puhkamiseks mõeldud aasta sai täis. Ja juba paar nädalat on tunne, et: "Nüüd juba võiks küll". Öökapil on koha leidnud V. Levi "Mittestandardne laps", E.N. Aron "Ülitundlik laps" ning TÜ kirjastuse poolt välja antud "Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel..." Ja ma enam ei välista, pigem olen poolt - aega nõuab vaid selle õige vormi leidmine. Kuid ma ikka usun, et on olemas see õige väljund. Eks näis, mis tulevik toob :)

Ja seoses sellega, et olen taas õpilane, siis tundub üha enam, et olen pigem selline õpiraskustega tüüp või lihtsalt ülemõtlev, kes ei suuda tegutseda enne, kui pole suutnud maailmapilte sobituma panna. Ehkki jah, olemas on tahe ja põhjendatust ja motivatsioon ja vahendid... aga ikka on nii, et mingid tapid nagu ei klapi ja töö ei edene. Ja ehkki mulle meeldiks mõelda, et need on väljaspoolt tulevad põhjused ja takistused, siis küllap on see põhjus ikka minu sees... Ma ei ole veel valmis seda tunnistama ja ammugi pole ma valmis oma ideaalist loobuma...  Loodan ikka, et aeg annab aru ja arukust.

Ning täna jõudsin ka ühe olulise äratundmiseni ja sõnastuseni, mis on mind minu töös saatnud - mõte ise on selline: "Õpetajaks olemise puhul on olulisem "õpilase sütitamine", mitte ise suure leegiga põlemine - see suur leek võib õpilasi kõrvetada ja hoopis eemale peletada, nii et kasu asemel sünnib hoopis kahju". Loomulikult on temperamenditüüpe erinevaid ning ikka on nii, et sarnane hindab sarnast, aga... ikka õpilane peaks särama, põlema ja leeki edasi kandma.

Väga peen, mis muud. :)