Mul juhtus siin vahepeal selline imetabane, ja loodetavasti ainukordne, kogemus, et käisin ära narkoosis. Algus oli veidike kummastav, sest egas mina tea, et millal nad mulle seda uinutit sisse lasid, aga kui see narkoosiarst minult küsis: "Kas Te kaalute 86 kg?", siis pani see mind küll esialgu vakatama - mina ja numbrid, mine neid tea, aga 86 - see on ju peaaegu nagu 100 ja seesugune mõttelõng on mu jaoks ju küll justkui uudne... Jõudsin vaid öelda, et viimase kaalumise numbrid mind üksjagu üllatasid, aga päris sellised need küll ei olnud, ei teagi, et mis nad siis olid või ei olnud... Ja siis nagu rohkem midagi konkreetset ei toimunudki, ruum ja näod hakkasid lihtsalt voolama ja... Sel puhul on alati targem silmad kinni panna, seda ma juba tean :)
Järgmine hetk, mida mäletan, on selline tore mängimise-moment: soe päev, päike/valgus paistis ja ma mängisin ühe kaaslasega. Seda, kas ma ise olin laps või täiskasvanu, seda ma ära ei fikseerinud ja seda, et mängisin ühe heledajuukselise poisikesega, selle võin ka olla juba juurde mõelnud, sest nägin teda eelmisel ööl unes. Aga ühel hetkel tuldi ja viidi mind sellest mängu-olukorrast ära, ei teagi, et kas tõsteti või tiriti käest, aga justkui selline vääramatu jõud seal oli ja ei aidanud ka mu protest, et "meil jäi ju mäng pooleli".
Tegin silmad lahti, pühkisin silmanurgast pisara ja sain aru, et varbaots juukseotsani on külma täis (sellist üle keha värisemist ei ole ma ka varem kogenud). Minu fraasi peale, et mul on külm, pandi mulle kenasti tekk peale. Sain ka kinnituse, et kurguvalu on normaalne ja vastuse oma kellaküsimisele (kell oli kolm) ning panin silmad uuesti kinni - ma ei võinud mõista seda kiirustamist, kuid taipasin, et mis mul siin ikka öelda - jaksu ju niiehknaa pole. Panin silmad kinni, palusin jalgadele lisatekki ning magasin edasi. Paari tunni pärast tuli arst mulle ülevaadet andma - kõik läks nii nagu kokku sai räägitud... sest hommikul ma talle ikka naljatasin, et "sellist kokkulepet meil küll ei olnud", kui ta tuli mulle sellest "teisest" (loe: võib ka nii juhtuda) variandist rääkima - loomulikult olin sellest teadlik, aga... sel korral olin ma ikka üsna hea paabulind ning välistasin kõik muud vairandid ja hoidsin vaid selle positiivse programmi poole.
Ja selles osas, et ma päevi kaks lihtalt maha magan ja siis veel endale mingi viiruse sappa haagin ja jõuan oma segadus- ja ärevushoos kõik numbrid läbi helistada ja nõu ära küsida - seda ei osanud ma ise ette näha (foorumites pole sellest küll midagi kirjutatud :D ). Arstide jaoks ma ehk uudistekünnist ei ületanud, sest nende põhjendus oli üsna ühesugune ja minu jaoks usutav, ja mis peamine - rahustav.
Aga - eluvaim on seeh ja täna on juba üsna hea olla lahtiste silmadega ka. Enese rahulolu mõttes olen hommikust alates kraadiklaasist eemale hoidnud - mulle sobib see teadmine, et on nii nagu lubatud. Ja kuigi ma füüsiliselt rahva sekka veel ei kipu, siis ... egas ma ju oma imest lobisemata saa jätta. Ehkki ükskord üks suur kirjanikuhärra ütles, et hoidke oma unenäod ikka enda teada, väga palju on neid, kes oskavad neid lahti muukida, siis... Ma ei tea, andke mulle ka teada, et mida see kõik veel tähendada võiks :)
Ja kui ma nüüd püüan mõtestada, siis võib-olla on Marge kingitud Muriel Barbery raamat "Haldjate elu", selle minu helge narkoosiune saladus - selles raamatus on väga toredad laused ja väga ilus keel ning esimesed 70 lehekülge on täis helgust ja imelisust.
Nii nagu on imelised need Toomas Suumani sõnad, mis on mind esmaspäevast alates saatnud (sain seal üldpalatis osa ka kellegi ema tervitushüüust ning titekese esimesest laulust). Sõnad ise on sellised:
Esimene laul on kisa, õnnelikud ema, isa
jälle siia ilma sündinud on inime.
Igaviku serval nutab kuni ema sülle võtab,
pisarad on lapse lauluke.
Ära nura, väiksekene, vaata kuidas päiksekene
paistab, särab kuu ja tähed kõrgel üleval.
Vaata õhtust hommikusse, valgusesse pimedusse,
kuidas maailm laulab taeva all.
Refr: Sa maga nüüd, las pilved laulavad,
et unedel on inimeste näod.
Vaikides nad otsa vaatavad,
magajate laul on unenäod.
Loojuv päev viib õhtud merele
unedesse lahkub valge laev.
Hommikud vaid jäävad järele
äratab sind jumalate naer.
Maailm sõnadest on tehtud, röövib unesid, mis nähtud,
nendest üha uusi üksindusi kokku seab.
Teda ei saa õpetada, ta ei taha lõpetada,
ta ei ütle muud kui nõnda peab.
Sõnadega maailm mängib, küsib hinda, alla tingib,
unenägudele iga päev on turupäev.
Iga münt on valeraha, taha siis või ära taha,
äraminejail on tühjad käed.
Kes lugeda ei viitsinud, see kuulab: ;)
Rõõmu ja helgust!
Ja laske ikka mängud lõpuni mängida
või mängige kaasa ja tehke kokkuleppeid.
Kommentaarid