Lugu sellest, kuidas me ühe infominuti eel nutiseadmes mängisime.
“Selleks,
et kõik ausalt ära rääkida, “ tuleb alustada päris algusest.
Osaledes progeäppide kursusel sattusin ma vaimustusse Kidboti
keskkonnast – noort inimest endaga nutimaailma vedada – see oli
üsna lihtne (vaja on vahendit, keskkonda ja töö hakkab käima),
aga – kuidas on lood mu kaasteelistega? Tean küll, et eesmärgiks
oli see, et “muna õpetab kana”, aga - eks õppimise koha pealt
ole me kõik mõnikord üsna rohelised (ja mina ka sellise tegevuse
sellisele sihtgrupile õpetamise osas).
Minu
eesmärgid tegevuse läbiviimisel: leevendada kartust, veidi isegi
murda müüte ja julgustada ka oma kaaslasi sellelaadsel kursusel
osalema; tuletada meelde tunnet, et uue õppimises oleme me esialgu
kõik ühtmoodi ebakindlad, kuid toetavas keskkonnas on kõik
võimalik; jagada enda positiivset kogemust ja tutvustada Kidboti
keskkonda.
- Palusin leida interneti avarustest üles ja laadida oma seadmesse Kidboti äpi.
- Tutvustasin lühidalt seda, mida selles keskkonnas teha saab.
- Individuaalne tegutsemine, individuaalne juhendamine, kaaslase õpetamine, reaalselt sammudega tegelase liikumise ette näitamine, selgitamine.
Meie seltskonnast oli sel päeval tööl paar inimest, kes said 10
minutiga asja selgeks ja 12 taset läbitud, leidsid
erinevusi-sarnasusi teiste progemänguasjadega ja jõudsid
teisigi õpetada. Oli seadmeid, mis ei võimaldanud seda keskkonda
alla laadida,sain
lubaduse, et kodus teen –
selgus, et kodus oli laps juhendades
öelnud: “tean küll, see on programmeerimine” - ja oma vanemaga
koos toimetanud.
Et
juba esimene punkt
(äpi leidmine internetist) võttis erineva aja, siis edaspidine
juhendamine oligi üsna individuaalne ja naabri toetusega. Ja,
muidugi, kõikidel ei olnud see tegemine nii roosiline midagi.
Kuuldus sedagi: “Mina tahan reaalse maailmaga tegeleda, miks ma
pean sellega siin jändama?”
Kõige
suurem takistus (lisaks põhimõttekindlusele ja soovile tegeleda
reaalse maailmaga) oli see, et väike nutiseade ja antud keskkond
nõuavad üheskoos üsna suurt osavust ja täpsust (pusletükkide
ladumine – käskluste järjestamine), täiskasvanu sõrmedele (ja
ka silmadele) oli see “tegelemine” ikka üsna tülikas (oma
senise kogemuse pealt ei osanud mina seda ette näha).
Jah,
uue õppimine nõuab
pingutust ja julgust eksida ning
seda õppimise-tunnet on
õpetajal ka vaja
vahel lihtsalt meelde tuletada.
Niisugune lihtne lugu sel korral.
Mängulusti!
Kommentaarid