Tulge mängima minuga, hei! ;)

Lugu sellest, kuidas me ühe infominuti eel nutiseadmes mängisime. 

 

“Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, “ tuleb alustada päris algusest. Osaledes progeäppide kursusel sattusin ma vaimustusse Kidboti keskkonnast – noort inimest endaga nutimaailma vedada – see oli üsna lihtne (vaja on vahendit, keskkonda ja töö hakkab käima), aga – kuidas on lood mu kaasteelistega? Tean küll, et eesmärgiks oli see, et “muna õpetab kana”, aga - eks õppimise koha pealt ole me kõik mõnikord üsna rohelised (ja mina ka sellise tegevuse sellisele sihtgrupile õpetamise osas).

Minu eesmärgid tegevuse läbiviimisel: leevendada kartust, veidi isegi murda müüte ja julgustada ka oma kaaslasi sellelaadsel kursusel osalema; tuletada meelde tunnet, et uue õppimises oleme me esialgu kõik ühtmoodi ebakindlad, kuid toetavas keskkonnas on kõik võimalik; jagada enda positiivset kogemust ja tutvustada Kidboti keskkonda.

• Palusin leida interneti avarustest üles ja laadida oma seadmesse Kidboti äpi.
• Tutvustasin lühidalt seda, mida selles keskkonnas teha saab.
• Individuaalne tegutsemine, individuaalne juhendamine, kaaslase õpetamine, reaalselt sammudega tegelase liikumise ette näitamine, selgitamine.

Meie seltskonnast oli sel päeval tööl paar inimest, kes said 10 minutiga asja selgeks ja 12 taset läbitud, leidsid erinevusi-sarnasusi teiste progemänguasjadega ja jõudsid teisigi õpetada. Oli seadmeid, mis ei võimaldanud seda keskkonda alla laadida,sain lubaduse, et kodus teen – selgus, et kodus oli laps juhendades öelnud: “tean küll, see on programmeerimine” - ja oma vanemaga koos toimetanud.

Et juba esimene punkt (äpi leidmine internetist) võttis erineva aja, siis edaspidine juhendamine oligi üsna individuaalne ja naabri toetusega. Ja, muidugi, kõikidel ei olnud see tegemine nii roosiline midagi. Kuuldus sedagi: “Mina tahan reaalse maailmaga tegeleda, miks ma pean sellega siin jändama?”

Kõige suurem takistus (lisaks põhimõttekindlusele ja soovile tegeleda reaalse maailmaga) oli see, et väike nutiseade ja antud keskkond nõuavad üheskoos üsna suurt osavust ja täpsust (pusletükkide ladumine – käskluste järjestamine), täiskasvanu sõrmedele (ja ka silmadele) oli see “tegelemine” ikka üsna tülikas (oma senise kogemuse pealt ei osanud mina seda ette näha).

Jah, uue õppimine nõuab pingutust ja julgust eksida ning seda õppimise-tunnet on õpetajal ka vaja vahel lihtsalt meelde tuletada.

Niisugune lihtne lugu sel korral.

Mängulusti!