Käitu nagu naine...

Mul juhtus see vist üsna õrnas eas, nii põhikooli lõpuklassides, kui ma sain aru, et ma ei saa olema kunagi nii ilus nagu... kunagi nii kõhn nagu... kunagi nii kiire nagu... Need olid asjad, mida ma ei saanud muuta, sest ma ei olnud keegi teine. Olin mina. Jah, mu ümber olid inimesed, kellele meeldis võrrelda ja kellega võrreldi.

Ainus, milles ma sain teistest eristuda, oli see, et ma sain olla edukas õppimises, olla tark. Lugeda. Kirjutada.

(Eks ikka - inimene on oma loomult laisk - ju oli see minu jaoks kõige lihtsam viis enda minapilti ehitada ja toetada. Ja ei teagi, et seati siis mind ka mõõdupuuks või mitte, julgen arvata, et küllap ikka. Kahjuks)

Üsna mitu aastakümmet olen ma selle otsusega elanud - see on minu norm olnud.
Minu õnn, et see on ka minu sõprade norm olnud - see, et me kõik võime olla isemoodi... Kes tark, kes kiire, kes sõbralik, kes mõnikord hirmus pika jutuga, kes oma väikeste viguritega - on nagu on. Kui on huvitav ja on rikastav, siis - see ongi tähtis. Ja on see nina siis siia- või sinnapoole viltu, juuksed liiga punased või liiga lühikesed, viis kilo kergema või raskemana - mis vahet sellel on?

Ja kui ma vaatan enda ümber olevaid naisi, siis saan küll täie südamega öelda, et: "Nad on nii ägedad!" ja nii tegusad ja nii sisukad ja mul on kohe väga hea meel neid tunda. Sest nad on ennekõike head inimesed.

Ole inimene, ole tark ja ole hea - imeline komba.
  

Ise loome oma reaalsust.
Ise kasvatame ennast ja oma lapsi.
Enda valik ja vastutus.



Kommentaarid