Mu tänane päev on olnud pikk nagu kõik koerasabad kokku. Ja koerust ning tempusid on päeva mahtunud ka üksjagu. Selline üsna korralik virr-varr, mis ei lase unel ka tulla.
Mis seal ikka, ju on õigus sellel voodis nohisejal, kes andis mulle mõista, et "ega sa Ivan Orava vanaisa pole" - temal, teatavasti, oli juba kuuendaks jaanuariks uus talvekartulgi maas. Mis muust kõnelda. Mu süda on õrn ainuüksi mõttest, et kui suur ja kaootiline see meie haritav põld on...
Ja küllap on niigi, et Vargamäe-kandi meeste meisterlikkust oma tõe ja õiguse tagaajamise ning kuulutamisega ma ka ei saavuta - jään targu oma liistude juurde. Jääb vaid loota, et hommik on õhtust targem ja toob selginemist... kui pole roosiline, siis on vähemasti kellukaline.
Aga... millelt ma end ühel kogemustest ja arvamustest rikkalt hetkelt leidsin, on, et: kui üks käib ja lammutab, siis küll on armas, et on inimesi, kes peidavad kilde ja paitavad hoolivalt, lohutavad ning hoiavad fookust inimesel. Tähtis ei ole asi, tähtis ei ole muutus, tähtis ei ole kord ja reeglid, tähtis ei ole "nii on meil kombeks", tähtis ei ole "mina ütlen"... Seal sees on inimene, väike või suur, tema on tähtis. Kuid selleks, et aru saada, kes ja kas ja kuidas ja milleks ja millega ja miks, selleks on vaja aega. Ja südant. Mõistmist, et "roos on minu oma", mina ise vastutan. Ja tarkust.
Tarkust, et oma emotsiooni juhtida. Palju rohkem, palju teadlikumalt, süstemaatilisemalt, peaksime rääkima emotsioonidest ja nende juhtimisest - mõtlemine peaks ikka inimese juhtiv tegevus olema, mitte emotsioon. Mõtle: oled sa ennastjuhtiv või oled emotsiooni poolt kantud? Mis sind liigutab - teadmine või olukord ja tava? Missugune on esimene mõte, juhttee, millel käid? Keha mäletab, aitab, toetab? Kas see kõik on justkui ette määratud või su enda vaba tahe ja teadlik valik?
Mis seal ikka, ju on õigus sellel voodis nohisejal, kes andis mulle mõista, et "ega sa Ivan Orava vanaisa pole" - temal, teatavasti, oli juba kuuendaks jaanuariks uus talvekartulgi maas. Mis muust kõnelda. Mu süda on õrn ainuüksi mõttest, et kui suur ja kaootiline see meie haritav põld on...
Ja küllap on niigi, et Vargamäe-kandi meeste meisterlikkust oma tõe ja õiguse tagaajamise ning kuulutamisega ma ka ei saavuta - jään targu oma liistude juurde. Jääb vaid loota, et hommik on õhtust targem ja toob selginemist... kui pole roosiline, siis on vähemasti kellukaline.
Aga... millelt ma end ühel kogemustest ja arvamustest rikkalt hetkelt leidsin, on, et: kui üks käib ja lammutab, siis küll on armas, et on inimesi, kes peidavad kilde ja paitavad hoolivalt, lohutavad ning hoiavad fookust inimesel. Tähtis ei ole asi, tähtis ei ole muutus, tähtis ei ole kord ja reeglid, tähtis ei ole "nii on meil kombeks", tähtis ei ole "mina ütlen"... Seal sees on inimene, väike või suur, tema on tähtis. Kuid selleks, et aru saada, kes ja kas ja kuidas ja milleks ja millega ja miks, selleks on vaja aega. Ja südant. Mõistmist, et "roos on minu oma", mina ise vastutan. Ja tarkust.
Tarkust, et oma emotsiooni juhtida. Palju rohkem, palju teadlikumalt, süstemaatilisemalt, peaksime rääkima emotsioonidest ja nende juhtimisest - mõtlemine peaks ikka inimese juhtiv tegevus olema, mitte emotsioon. Mõtle: oled sa ennastjuhtiv või oled emotsiooni poolt kantud? Mis sind liigutab - teadmine või olukord ja tava? Missugune on esimene mõte, juhttee, millel käid? Keha mäletab, aitab, toetab? Kas see kõik on justkui ette määratud või su enda vaba tahe ja teadlik valik?
Ilus teooria - ilus praktika.
Kõik mahume.
Kommentaarid