Ütle, miks sina nii väsinud oled...

Sellist küsimust olen ma viimasel nädalala juba paaril korral kuulnud. Ja üsna esimese asjana, pärast tervitust. Ma ei tea, missugune siis ma veel paari nädala eest olin, sest tegelikult on mu puhkusenädalad möödunud üsna kenasti mittemidagitehes ja välja magades. Justkui peaks juba jaguma. Lisaks veel see, et kõiksugu marjad ja värsked saadused on mu kõhtu tee leidnud, mida ei saa eelnevate kuude kohta öelda. Ja liikunud olen teadlikult ja mõõdukalt - ei saa öelda, et ka selles vallas oleks endale kuidagi liiga teinud. Ning tegemata jäänud tegemistesse suhtun armastusväärselt - ei ole lihtsalt jõudnud nendeni. Kuid kududa olen jõudnud - ehk: tegeleda sellega, milleni tööperioodil ei küündinud. Ja mängida, muidugi mängida olen ka saanud - mul on olnud väga inspireerivaid kohtumisi tuleviku talentidega.

Kõik peaks olema väga bro.

Aga ikka: ütle, mis sa nii väsinud oled... Ju lihtsalt hetk on selline, mis õpetab ka enda jõuetust nautima ja väärtustama.

Õues on meil selline haisev ja libisev toredus, mida ilupiltidele püüab Ets. (Eks ma ole rohkem selline olupildi-tüüp, kuid mõnikord ihkab silm näha ilusaid olusid või olusi ilusamana kui ise oskaks. Etsil tuleb see mu arvates hästi välja, seetõttu kasutan tema püütud hetki):

Kommentaarid