Mul on ju oma blogi ka - meenub ikka aeg-ajalt. Samas tundub, et kõik suured sündmused saab väikeste pildilugudega teiste kanalite kaudu jagatud. Ja kui ma mõtlen, et on nädalaid, kus pole saanud oma koduse kaaslasegagi päriselt juttu aetud, sest igasugu pudi-padi on teel ja ees, siis... ju siis ei jõuagi.
Ja unetuid öid ju ikka on, kuid need mööduvad tänaseni teiste kirjutisi sirvides või oma paanikapalli kasvatades - nii ka nagu ei saa või tunne pole õige või... vabanduseks on iga põhjus piisav.
Ja juba ongi möödunud pool aastat, mille läbivaks jooneks on oma tahtest vabaks laskmine. Jah, võin ju mõelda ja soovida, aga... viimane sõna ei ole minu lausuda. See on päris suur ja vahetevahel väsitav, aga ka ärritav olukord - muidu olen ju võinud ja saanud ja teinud, aga nüüd siis... Jah, ettevalmistus muudkui käib ;)
Mis seal ikka - tuleb tõdeda, et tegelikult on päris raske olnud. Igas plaanis. Ja ma olen mõelnud küll, et mis ma üksi (k)eksin - võiks ju küsida abi ja toetust, aga... tean ju sedagi, et lõpuks jõuan ikka punkti, kus pean ise hakkama saama, ise pean oma pead toetama ja vaimu kandma. Mu toeks on olnud nädalavahetuse argitoimetused vihmas ja matkasamme täis tööpäevad. Minu vitamiin ja pai.
Muidugi, igas päevas on ikka väikeseid rõõme. Ja säravaid silmi. On ka kohustust ja "tuleb lihtsalt teha" tunnet, aga... seegi läheb mööda. Rõõm jääb. Ja hoog.
Seniks - saba rõngasse ja kõik on hästi!
;)
Kommentaarid