See aasta oli jõul meil teisiti, tiu-tiu, jah teisiti...
Miskit oli ikka traditsioonilist ka, kuid üldjoones oli kõik teistmoodi. Esiteks - jõulutunne oli täiesti miinusmärgiline. Mitte kohe ei tulnud tunnet peale. Ei tulnud ka suurt kingihullust (loe: ostuhullust). Ets käis oma ema ja mõned tuttavad veel läbi ja naases koju kinkidega, mis ootasid jõululaupäeva, et avatuks saada, aga... täna veel ootavad.
Ja jõulusöömishullust ka ei olnud. Nädala alguses sõime küll kapsast ja vorsti, aga see oli rohkem selline igapäevasöök. Parim jõululaud jäi vist ka kuu keskele Viljandi hubadikku, kus lisaks maitsvale toidule oli ka tore seltskond. Hästi armas ettevõtmine. Toredate kohtumistega kaunistatud.
Jah, naabrid ja mõned tuttavad käisid meil külas - see oli tore, jõululine ehk isegi.
Eks mul natuke kripeldas ikka see kodus passimine - oleks tahtnud jõuda ühele ja teisele poole, kuid... omad vitsad. Samas - üksi ju poleks ka tahtnud, aga Etsil olid suured tööplaanid, mis vist jäidki plaanideks või ega ma täpselt nendest käikudest siin ei taipa ka...
Hea meel on selle üle, et suutsin end kokku võtta ja kõndimas käia. Ja lugeda. Selles suhtes said endale antud lubadused täidetud ja pühad andsid puhkuse mõõdu välja küll. Näis. Aasta lõpp on veel töine, siis võiks ju mõned nädalad armuaega olla. Ja enesetunne võiks püsida. Söödud hurmaa ja mandariinide pärast kaalule astuma ei kipu, samas sidrunivee ja tee poolest võiks endale pai teha küll. Olgugi siis, et näen välja kui lennukikandja - tunne on enamjaolt hea. (Mõningad süümepiina-ahastuse-etteheidete-hirmu-ärevuse-väsimuse-kurbuse ja pettumuse päevad kõrvale jättes).
Ja, muidugi, mul oli ettekujutus ilusast kaharast ja lõhnavast kuusest me toanurgas. Aga päriselt oli selline - minimalistlik ja meie aastale kohane - kõik on teisiti kui ma olen arvanud, plaaninud, oodanud, lootnud. Ilus ikka, kui silm jaksab vaadata ja vaim jaksab kohaneda.
Miskit oli ikka traditsioonilist ka, kuid üldjoones oli kõik teistmoodi. Esiteks - jõulutunne oli täiesti miinusmärgiline. Mitte kohe ei tulnud tunnet peale. Ei tulnud ka suurt kingihullust (loe: ostuhullust). Ets käis oma ema ja mõned tuttavad veel läbi ja naases koju kinkidega, mis ootasid jõululaupäeva, et avatuks saada, aga... täna veel ootavad.
Ja jõulusöömishullust ka ei olnud. Nädala alguses sõime küll kapsast ja vorsti, aga see oli rohkem selline igapäevasöök. Parim jõululaud jäi vist ka kuu keskele Viljandi hubadikku, kus lisaks maitsvale toidule oli ka tore seltskond. Hästi armas ettevõtmine. Toredate kohtumistega kaunistatud.
Jah, naabrid ja mõned tuttavad käisid meil külas - see oli tore, jõululine ehk isegi.
Eks mul natuke kripeldas ikka see kodus passimine - oleks tahtnud jõuda ühele ja teisele poole, kuid... omad vitsad. Samas - üksi ju poleks ka tahtnud, aga Etsil olid suured tööplaanid, mis vist jäidki plaanideks või ega ma täpselt nendest käikudest siin ei taipa ka...
Hea meel on selle üle, et suutsin end kokku võtta ja kõndimas käia. Ja lugeda. Selles suhtes said endale antud lubadused täidetud ja pühad andsid puhkuse mõõdu välja küll. Näis. Aasta lõpp on veel töine, siis võiks ju mõned nädalad armuaega olla. Ja enesetunne võiks püsida. Söödud hurmaa ja mandariinide pärast kaalule astuma ei kipu, samas sidrunivee ja tee poolest võiks endale pai teha küll. Olgugi siis, et näen välja kui lennukikandja - tunne on enamjaolt hea. (Mõningad süümepiina-ahastuse-etteheidete-hirmu-ärevuse-väsimuse-kurbuse ja pettumuse päevad kõrvale jättes).
Ja, muidugi, mul oli ettekujutus ilusast kaharast ja lõhnavast kuusest me toanurgas. Aga päriselt oli selline - minimalistlik ja meie aastale kohane - kõik on teisiti kui ma olen arvanud, plaaninud, oodanud, lootnud. Ilus ikka, kui silm jaksab vaadata ja vaim jaksab kohaneda.
Kommentaarid