Ah, alati arsti juurest välja tulles olen ma nagu veidike pettunud - olen andnud rutiinseid vastuseid, kuid oma küsimuste küsimise juurde pole nagu jõudnudki.
Esmaspäeval kulus ultrahelis 7 minutit, ei ühtegi arsti poolset selgitust, üldistust. Lühendite avamise peale ja googlel-moogeliga aimu saamisele (aitäh erinevad foorumid) paar tundi.
Täna esmalt 20 minutit ootamist, siis kiired vastused. Tõdemine, et aega üldse ei ole ja kuhu sind küll panna - no shit, see on küll viimase aja uudis, et 38 nädalat olen juba samas seisus olnud. Ja sellest ma ei räägigi, et suvel olid puhkused ja erinevad inimesed ja puhkused ja vastuste ootamised ja erinevad inimsed ja aega üldse pole... Aga mine raseduskriisi nõustamisse ja mine toidunõustamisse ja mine...
Lähen nutan natuke patja ja püüan mõista, et miks minu arst/ämmaemand minuga sünnitusplaanist ei räägi või ei selgita lühendite ja numbrite vahelisi seoseid... Ainus number, mis on pidevas fookuses, on minu kaalu oma. Nagu oleks see kõige olulisem number üldse. Ja mitte numbrite summa, vaid iga number eraldi, mis viibki selleni, et suurest "ei tohi süüa!"-stressist muutub number üha ilusamaks ja kui ma olen käega löönud, kuulanud oma keha vajadusi ja söönud kui loom, siis saan näha isegi kaalu langemist.
Jah, ma olen kurb ja pettunud ja tunnen, et tegelikult olen ma ikka üsna üksi selles protsessis olnud. Ja selle üle üldse mitte õnnelik.
Ja ma loodan, nii nagu nemadki (veidike erineval eesmärgil), et ei pea seal ukse taha enam ootamas käima ja saan ometigi fookuse mujale lükata.
Esmaspäeval kulus ultrahelis 7 minutit, ei ühtegi arsti poolset selgitust, üldistust. Lühendite avamise peale ja googlel-moogeliga aimu saamisele (aitäh erinevad foorumid) paar tundi.
Täna esmalt 20 minutit ootamist, siis kiired vastused. Tõdemine, et aega üldse ei ole ja kuhu sind küll panna - no shit, see on küll viimase aja uudis, et 38 nädalat olen juba samas seisus olnud. Ja sellest ma ei räägigi, et suvel olid puhkused ja erinevad inimesed ja puhkused ja vastuste ootamised ja erinevad inimsed ja aega üldse pole... Aga mine raseduskriisi nõustamisse ja mine toidunõustamisse ja mine...
Lähen nutan natuke patja ja püüan mõista, et miks minu arst/ämmaemand minuga sünnitusplaanist ei räägi või ei selgita lühendite ja numbrite vahelisi seoseid... Ainus number, mis on pidevas fookuses, on minu kaalu oma. Nagu oleks see kõige olulisem number üldse. Ja mitte numbrite summa, vaid iga number eraldi, mis viibki selleni, et suurest "ei tohi süüa!"-stressist muutub number üha ilusamaks ja kui ma olen käega löönud, kuulanud oma keha vajadusi ja söönud kui loom, siis saan näha isegi kaalu langemist.
Jah, ma olen kurb ja pettunud ja tunnen, et tegelikult olen ma ikka üsna üksi selles protsessis olnud. Ja selle üle üldse mitte õnnelik.
Ja ma loodan, nii nagu nemadki (veidike erineval eesmärgil), et ei pea seal ukse taha enam ootamas käima ja saan ometigi fookuse mujale lükata.
Kommentaarid