Parim päev mudas ujumiseks

Tundub, et sellele minu kõhupallile meeldib erinevaid hüppeid teha. Ükskord lennutas ta mind sauna seina ääres olevate kivide suunas - õnneks maanudsin kätele ja pea(kivi)pallurit minust ka ei saanud. Hoog oli väikene, ehmatus ja viha suur.

Tänane hommik lõi aga hoopis teisi kaari. Jalg alt ära, vups, ja mudas sellili nagu miski mutukas. Kõht taeva poole õieli. Esialgu oli ehmatus, siis oli viha, ja siis oli pettumus - mul on seljas ainukesed riided, mis mulle vabalt selga veel lähevad. Ja kiire on niikuinii. Ja mure kasvas ka - poole tee peal helistasin ikka nõuandenumbril ka - et mis nüüd siis tegema peaks, kuidas oleks tark käituda, et pärast kahetsema ja targutama ei peaks? - sealt kuulsin, et inimesed ikka kukuvad. Elementaarne, Watson. :) Ma ei tea. Minu südamerahuks on nööp täna liikuv ja aktiivne olnud - ju sa ka korraliku ehmatuse ja põrutuse, kuid ehk mu kogutud polster pehmendas tema hoope.

Iga päev on ikka huvitav.

Kommentaarid