Kannatlikkuse õppetunnid

Siin ma siis nüüd olen. Mina, kes ma ei suuda 15 minutitki arsti ukse taga oodata, mina, kes ma võin viis minutit enne bussi väljumist koju tagasi kõmpida, sest olen juba liiga kaua oodanud, mina, kelle kõige pikemad minutid on hommikused võtmeotsimised ja "Kus on?" küsimused... Siin ma nüüd siis olen. Ootan. Juba päevi. Erinevate juttude järgi võiks see kõik juba juhtunud olla - aga näe, ei ole. Ja kõik vanarahvatarkused, mis minuni on jõudnud, olen ääri-veeri (enda sisetunnet ja ka mõistust arvestades) järgi katsetanud, aga... ei midagi. Valehäirepojukestki.

Ja jätkuvalt on liikumine parim olemise viis. Istuda on raske, siis annab mingi närv tunda. Kuid liikuda on hea - endal on vaikselt juba külahullu tunne peal - siiberdan ühes ja tooberdan teises suunas. Ja ma ei longi, teen ikka kiireid samme. Ainus muutus, mida tunnen, on sabakondi-tunne, aga raske ei ole ja muid hädaldamisi ka mitte. Veidike vähe või...?

Igatahes on seis sealmaal, et mul hakkab juba teistpidine ärevus tekkima - mis siis on, et ei saa? Õnneks juba homme on kokkusaamine arstiga, ehkki, jah, aega pole ning kuhugi vahele mind pressitud sai, aga...

Nüüd on vist päramine hetk mõelda üheskoos tegevuskavale. Või kuidas? Asuda tegudele? Olen valmis koostööks ;)





Kommentaarid