Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ajas liikuma tagasi kuuenda
veebruari hommikusse. Kohtumisaeg ja -paik: 8.00/9.00, haigla. Hommikul
haarasin kaasa oma ridiküli ja selle tähtsama koti, milles oli justkui
kõik muu, mis vajalik. Ja mis on puudu, selle saab mu kallis abikaasa ju
ka jooksvalt tuua, ei hakanud ma kõiksugu pisiasjade pärast oma pead
vaevama. Nüüd, tagantjärele tarkusena, tean, et ehk läkski selle mõtte
juures juba kõik lappama, sest haiglas oli sisse-välja liikumise keeld
ja külastajate 0-tolerants - kõik see, mille olin unustanud, sellest
tundsin lõpuks puudust ja kõik see, mille olin kotti pistnud, tõin
põhimõtteliselt sama targalt koju tagasi.
Aga tagasi hommikusse. Et paari päeva eest küsides "Mis minuga tegema hakatakse?", sain vastuse, et eks siis näis, olin ootust ja ärevust täis - väike autist, kes minus elab, ei talu sellist teadmatust. Hommikul sain teada, et minu sisse tuli panna veidike geeli ja lihtsalt oodata, sest enne kuut tundi ei toimu midagi, siis aga küll. Oodata. Mina. Siin. Haiglas. Lihtsalt ootan. Mis ma siis teen? Ei võtnud ju raamatutki kaasa... Õnneks valveämmaemand halastas ja andis mulle ühe beebi ajakirja. Ja kaasas oli ju ka telefon, aga mitte laadijat (see oli see, mille saab jooksvalt, vastavalt vajadusele, järgi tuua). Jah, põhimõtteliselt ei olnudki muud teha kui aknast ilusat talveilma nautida (sest ilm oli üle aja selge ja karge) ja siis vahele magada. Ja süüa. Ja magada. Ja end üksikuna tunda. Ja mõelda, et mis see siin siis nüüd on? Tiksusin ja ootasin, mingeid erilisi muutusi ma oma kehas küll ei tajunud, kui, siis seda, et pea oli magamisest paks ja kurbus tulitas silmades.
Ühel hetkel astus uksest sisse heast energiast pakatav arst - jah, meie teed ei olnud veel ristunud - kellega koos tõdesime, et kohe hirmkahju on toas veedetud päevast. Seesuguse ilmaga võiks inimene küll vähemalt pooltunnigi saada õues viibida, aga me oleme toas. Kurb. Tutvustas veel plaani, et tema täna enam sekkuma ei hakka, kui vaja, siis homme on uus päev ja uued plaanid. Mis seal ikka - panustame siis homsesse. Keerasin uue külje ja tukkusin oma üksinduses edasi.
Hetkeni, mil avanes taas kord uks ja sisse astus lõpuks ometi üks tuttav nägu kesksuvest ja sügisest. Vuuh - viimase kuue tunni rõõmsam hetk. Muidugi oli tal kaasas väike abivahend, mis kinnitas mu tabletivajadust - vererõhk lõi rekordi. Ja ometi olin ma juba nädalajagu päevi närinud vererõhku alandavaid kuulikesi. Rohi käes ja uus ring und võis alata.
Tundub, et see tuttav nägu ja sellega kaasas käiv positiivne emotsioon andis mu kehale ka ühe korraliku suunava jalahoobi - nüüd justkui hakkas midagi toimuma. Aga täiesti teistsugust ja justkui väiksemas ulatuses - vaid alakõhus. Ei midagi sellist, mida võisin varem toonuseks nimetada. Aga valus oli küll - mis mul muud teha kui harjutada seda ülehingamist, saamata aru, kas olen niisama tubli hingaja ja palatis jalutaja või hakkab midagi toimuma ka.
Õhtuste uudiste ajal oli tunne, et nüüd võiks küll selle ainukese tuttava näo üles otsida ja veidike nõu küsida. Rääkimata sellest, et jalutamine oli lihtsalt hea. Jagasin temaga oma muret ja segadust, et üsna tihti käivad mingid valusööstud, kuid kõht küll veel krampi ei kisu, valu on tunda vaid kõhu all. Minu mure peale tuli mind üle vaatama ka valvearst. Arst sai tõdeda, et põhimõtteliselt on juba viis cm avatust ja võime liikuda edasi sünnitustuppa. See aga tähendas, et Ets sai ka minuga liituda - hurraa! Enam ei ole ma selles pullis üksinda. ;)
Ämmaemand aitas mul kokku koguda kõik pudinad, mida olin endaga kaasa toonud. Korjasime kompsud ja liikusime edasi mõnikümmend meetrit edasi, saladusliku paiga suunas. Helistasin ka Etsile, sest teadsin, et kui ta on kodus, siis 20-30minutit kulub tal ikka sõitmisele. Minu õnneks oli ta just linnas käimas - käis ära veel toidupoes, haaras kaasa pool kilekotti veepudeleid ja peagi ta minu juures oligi.
Ega ma sel hetkel sellest muud rõõmu vist enam tunda jaksanud kui vaid see, et ma pole üksi. Ehkki, jah, sel hetkel oli minu kõrval juba ka ämmaemand, kes oli samuti ülitoetav ja abistav. Valudest aitas mind üle hingamine - tõesti geniaalne viis hakkama saada. Mäletan veel, et ühel hetkel ei aidanud alaselja valu vastu isegi mitte hingamine. Mulle pakuti ka mingit valu vaigistavat meedet, aga... mul ei olnud aega mõelda, et on seda vaja või mitte. Nii palju mäletan küll, et ühel hetkel ei tahtnud enam selja puudutamist. Ja see käimise raam oli hea küll, aga külm põrand oli parem veel. Miskipärast ei meeldinud see mu ämmaemandale - tõi mingi alusmati alla, aga siis polnud enam nii hea jahe. Kuumuse vastu aitas võidelda veel märg lapp. Ja suur istumispadi. Ühel hetkel liikusin selle suure padjaga tagasi voodisse - ju sellel käpuli olemisel mingi põhjendus oli, aga ei tea - oodati lootekoti avamist või... Mäletan veel, et voodis olles oli ämmaemandal mure, et olen liialt ääre pea, ehk kukun maha - mina seda küll ei kartnud, sest raseduse viimases otsas ma vaid ääre viimasel 10 cm olingi maganud, isegi siis, kui jäin voodi keskele magama, leidsin end ühel hetkel voodi servast. Ja Ets magas minu kohal. Täna on see olukord muidugi muutunud, sest mul on väike abimees, kellega koos on meil põhjust laiutada :)
Aga voodis olles, avati ka looteveed, et seda protsessi kiirendada. Esialgu mulle ei öeldud seda, et looteveed olid veidike rohekad ja titel pole olnud väga hea seal olla. Samas südametoonid olid tal ikka ilusad. Ja siis ühel hetkel hakkas pihta küsimine, et "Kas on juba selline tunne, et tahaks kakada?" - no ei tea, ei ole nagu midagi. Või on. Või ikka ei ole.
Oli tunne või ei olnud, aga sain aru, et ühel hetkel tuli arstil tihedasti käsi pesta ja minu või siis nende õnn, et on eelarveaasta algus ja kätekuivatuspaberit on ja võib raisata. Pressisin ja puhusin, millimeeter millimeetri haaval see titekene ka edasi liikus, kuid ühel hetkel jõudis kätte hetk, mil aeg liikus kiiremini.
Ja olles vastu võtnud ühe väikese tüdruku, kelle ema kolm korda kiljatas ja siis oli kuulda juba titekese vääksumist, tuli arst tagasi kindla veendumusega, et aeg on otsas ja on vaja asuda tegudele. Kõik osakonna lisakäed kutsuti kokku, voodist tehti 1-2-3 laud, lambid pandi sirama, vaakumimasin tööle ja toimetasid, mis nad toimetasid, ühel hetkel kuulsin vaid, et vaja on lapse õlg kätte saada ja juba tuligi...
Jah, juba ta tuligi. Koos temaga tuli veel kena ports rohekat lootevett, mille sai endale õnnistuseks arst. Kui laps käes, selgus, et vigurvändal oli veel nabanöör ka kaks korda ümber kaela - siis läks sättimiseks ja kruttimiseks, et mispidi on õige. Kuid tasaste vääksudega, olles üsna kohkunud ja tasane - seda võib meie kõigi kolme kohta vist lausuda - pandi ta mu rinnale. Käredamalt proualt sain veel sõnad ka kaasa, et tee nüüd silmad lahti ja vaata oma last... aga mida ma vaatan, kui ta oli mul justkui lõualotiks asetatud... Ma vaatasin teda oma kätega ja rinnaga. Eks me kõik olime sellest teekonnast väsinud. Ja eks ma tundsin juba siis pettumust enda suhtes, et kuidas ma siis hakkama ei saanud... (täna tean, et andsin sõrme, võttis käe).
Ehkki hääle poolest õrn, siis suul imemisjõudu ikka oli... Nagu ka silmades und.
Esimesed paar tundi veetsime veel sünnitustoas - titt tissi otsas, silmad imetlust ja käed soojust täis, rinnal väike rasvane pamp- meie nunnu...
Aga tagasi hommikusse. Et paari päeva eest küsides "Mis minuga tegema hakatakse?", sain vastuse, et eks siis näis, olin ootust ja ärevust täis - väike autist, kes minus elab, ei talu sellist teadmatust. Hommikul sain teada, et minu sisse tuli panna veidike geeli ja lihtsalt oodata, sest enne kuut tundi ei toimu midagi, siis aga küll. Oodata. Mina. Siin. Haiglas. Lihtsalt ootan. Mis ma siis teen? Ei võtnud ju raamatutki kaasa... Õnneks valveämmaemand halastas ja andis mulle ühe beebi ajakirja. Ja kaasas oli ju ka telefon, aga mitte laadijat (see oli see, mille saab jooksvalt, vastavalt vajadusele, järgi tuua). Jah, põhimõtteliselt ei olnudki muud teha kui aknast ilusat talveilma nautida (sest ilm oli üle aja selge ja karge) ja siis vahele magada. Ja süüa. Ja magada. Ja end üksikuna tunda. Ja mõelda, et mis see siin siis nüüd on? Tiksusin ja ootasin, mingeid erilisi muutusi ma oma kehas küll ei tajunud, kui, siis seda, et pea oli magamisest paks ja kurbus tulitas silmades.
Ühel hetkel astus uksest sisse heast energiast pakatav arst - jah, meie teed ei olnud veel ristunud - kellega koos tõdesime, et kohe hirmkahju on toas veedetud päevast. Seesuguse ilmaga võiks inimene küll vähemalt pooltunnigi saada õues viibida, aga me oleme toas. Kurb. Tutvustas veel plaani, et tema täna enam sekkuma ei hakka, kui vaja, siis homme on uus päev ja uued plaanid. Mis seal ikka - panustame siis homsesse. Keerasin uue külje ja tukkusin oma üksinduses edasi.
Hetkeni, mil avanes taas kord uks ja sisse astus lõpuks ometi üks tuttav nägu kesksuvest ja sügisest. Vuuh - viimase kuue tunni rõõmsam hetk. Muidugi oli tal kaasas väike abivahend, mis kinnitas mu tabletivajadust - vererõhk lõi rekordi. Ja ometi olin ma juba nädalajagu päevi närinud vererõhku alandavaid kuulikesi. Rohi käes ja uus ring und võis alata.
Tundub, et see tuttav nägu ja sellega kaasas käiv positiivne emotsioon andis mu kehale ka ühe korraliku suunava jalahoobi - nüüd justkui hakkas midagi toimuma. Aga täiesti teistsugust ja justkui väiksemas ulatuses - vaid alakõhus. Ei midagi sellist, mida võisin varem toonuseks nimetada. Aga valus oli küll - mis mul muud teha kui harjutada seda ülehingamist, saamata aru, kas olen niisama tubli hingaja ja palatis jalutaja või hakkab midagi toimuma ka.
Õhtuste uudiste ajal oli tunne, et nüüd võiks küll selle ainukese tuttava näo üles otsida ja veidike nõu küsida. Rääkimata sellest, et jalutamine oli lihtsalt hea. Jagasin temaga oma muret ja segadust, et üsna tihti käivad mingid valusööstud, kuid kõht küll veel krampi ei kisu, valu on tunda vaid kõhu all. Minu mure peale tuli mind üle vaatama ka valvearst. Arst sai tõdeda, et põhimõtteliselt on juba viis cm avatust ja võime liikuda edasi sünnitustuppa. See aga tähendas, et Ets sai ka minuga liituda - hurraa! Enam ei ole ma selles pullis üksinda. ;)
Ämmaemand aitas mul kokku koguda kõik pudinad, mida olin endaga kaasa toonud. Korjasime kompsud ja liikusime edasi mõnikümmend meetrit edasi, saladusliku paiga suunas. Helistasin ka Etsile, sest teadsin, et kui ta on kodus, siis 20-30minutit kulub tal ikka sõitmisele. Minu õnneks oli ta just linnas käimas - käis ära veel toidupoes, haaras kaasa pool kilekotti veepudeleid ja peagi ta minu juures oligi.
Ega ma sel hetkel sellest muud rõõmu vist enam tunda jaksanud kui vaid see, et ma pole üksi. Ehkki, jah, sel hetkel oli minu kõrval juba ka ämmaemand, kes oli samuti ülitoetav ja abistav. Valudest aitas mind üle hingamine - tõesti geniaalne viis hakkama saada. Mäletan veel, et ühel hetkel ei aidanud alaselja valu vastu isegi mitte hingamine. Mulle pakuti ka mingit valu vaigistavat meedet, aga... mul ei olnud aega mõelda, et on seda vaja või mitte. Nii palju mäletan küll, et ühel hetkel ei tahtnud enam selja puudutamist. Ja see käimise raam oli hea küll, aga külm põrand oli parem veel. Miskipärast ei meeldinud see mu ämmaemandale - tõi mingi alusmati alla, aga siis polnud enam nii hea jahe. Kuumuse vastu aitas võidelda veel märg lapp. Ja suur istumispadi. Ühel hetkel liikusin selle suure padjaga tagasi voodisse - ju sellel käpuli olemisel mingi põhjendus oli, aga ei tea - oodati lootekoti avamist või... Mäletan veel, et voodis olles oli ämmaemandal mure, et olen liialt ääre pea, ehk kukun maha - mina seda küll ei kartnud, sest raseduse viimases otsas ma vaid ääre viimasel 10 cm olingi maganud, isegi siis, kui jäin voodi keskele magama, leidsin end ühel hetkel voodi servast. Ja Ets magas minu kohal. Täna on see olukord muidugi muutunud, sest mul on väike abimees, kellega koos on meil põhjust laiutada :)
Aga voodis olles, avati ka looteveed, et seda protsessi kiirendada. Esialgu mulle ei öeldud seda, et looteveed olid veidike rohekad ja titel pole olnud väga hea seal olla. Samas südametoonid olid tal ikka ilusad. Ja siis ühel hetkel hakkas pihta küsimine, et "Kas on juba selline tunne, et tahaks kakada?" - no ei tea, ei ole nagu midagi. Või on. Või ikka ei ole.
Oli tunne või ei olnud, aga sain aru, et ühel hetkel tuli arstil tihedasti käsi pesta ja minu või siis nende õnn, et on eelarveaasta algus ja kätekuivatuspaberit on ja võib raisata. Pressisin ja puhusin, millimeeter millimeetri haaval see titekene ka edasi liikus, kuid ühel hetkel jõudis kätte hetk, mil aeg liikus kiiremini.
Ja olles vastu võtnud ühe väikese tüdruku, kelle ema kolm korda kiljatas ja siis oli kuulda juba titekese vääksumist, tuli arst tagasi kindla veendumusega, et aeg on otsas ja on vaja asuda tegudele. Kõik osakonna lisakäed kutsuti kokku, voodist tehti 1-2-3 laud, lambid pandi sirama, vaakumimasin tööle ja toimetasid, mis nad toimetasid, ühel hetkel kuulsin vaid, et vaja on lapse õlg kätte saada ja juba tuligi...
Jah, juba ta tuligi. Koos temaga tuli veel kena ports rohekat lootevett, mille sai endale õnnistuseks arst. Kui laps käes, selgus, et vigurvändal oli veel nabanöör ka kaks korda ümber kaela - siis läks sättimiseks ja kruttimiseks, et mispidi on õige. Kuid tasaste vääksudega, olles üsna kohkunud ja tasane - seda võib meie kõigi kolme kohta vist lausuda - pandi ta mu rinnale. Käredamalt proualt sain veel sõnad ka kaasa, et tee nüüd silmad lahti ja vaata oma last... aga mida ma vaatan, kui ta oli mul justkui lõualotiks asetatud... Ma vaatasin teda oma kätega ja rinnaga. Eks me kõik olime sellest teekonnast väsinud. Ja eks ma tundsin juba siis pettumust enda suhtes, et kuidas ma siis hakkama ei saanud... (täna tean, et andsin sõrme, võttis käe).
Ehkki hääle poolest õrn, siis suul imemisjõudu ikka oli... Nagu ka silmades und.
Esimesed paar tundi veetsime veel sünnitustoas - titt tissi otsas, silmad imetlust ja käed soojust täis, rinnal väike rasvane pamp- meie nunnu...
Kommentaarid