Meie nunnu on 13 nädalat vana.
Üht-teist ta oskab juba täitsa ise, mõne asjaga saab hakkama ema-isa abiga ja väga palju on sellist, millest pole tal veel halli aimugi :)
Esimestest hetkedest alates oskas ta hingata ja oma häält kasutada - esialgu vaiksemalt ja ettevaatlikumalt, kuid iga hetkega kindlamalt. Õige pea, esimestel tundidel õppis ta ära ka imemise - sellist vaakumit polnud ta ema rind veel varem tundnud. Aga et see on ühe väikese suu jaoks suur ettevõtmine ja raske töö, siis pärast kolme-nelja minutit vajus silm kinni ja uni tuli peale.
Esimesel neljal nädalal oskaski ta väga hästi magada - päevade ja ööde viisi. Sel ajal õppisid tema ema-isa erinevaid viise, kuidas teda äratada ja sööma saada. See oli ta vanematele päris paras väljakutse. Aga üheskoos saime hakkama. Siia jäävad esimesed naeratamised ja suhtlemised - vaatab silma ja kõneleb, tahab suhelda.
Teisel kuul õppis ta ära söögi küsimise - s.t. nüüd polnud vaja emal last enam äratada, vaid sai usaldada pisikese enda tunnet ja isu. Magades pidi ema vaid oma kõrvad ärkvel hoidma, et kuuleks ära nihelemise ja lutsimise - suhtlemise märgid, mis andsid aimu näljatundest.
Sellest ajast oskas ta ka juba pikemat aega ärkvel olla ja ema-isaga suhelda, vaiksema ja valjema häälega kõneleda. Ja nautida näiteks massaaži ja võimlemist. Vee ja vanniskäigu osas oskas ta väga hästi protestida ja oma meelsust näidata.
Kolmandasse kuusse jääb kehaline aktiivsus - oskab oma jalgu siputada (heal juhul saab jalast ära isegi püksid, kindlasti aga sokid), jalgadega end põrandal edasi liigutada, keerutada; kätega haarata. Täiskasvanu abi on vaja, et mõlemad käed oleks ühtmoodi aktiivsed ja toimekad (paremal käel meeldib rohkem suus olla kui esemeid haarata). Ka kõhu peal olemine on iga päevaga järjest meeldivam, kuid kui hetk on vale (hetkes on liialt väsimust, kõht liialt täis vms), siis oskab protestida ja ebameeldivuse tundest teada anda (keeleks on nutt). Siia perioodi jääb ka vanniskäigu nautimine, vees jalgade siputamine ja lustimine - mõnikord näis, et eesmärgiks oli ema-isa aidata ja vann veest plätserdamisega tühjaks saada.
Ja muidugi tatimullid.
Kui ta on liialt väsinud, siis suhtlemisvahendina kasutab lisaks nutule ka silmade hõõrmumist, pea keerutamist ühes ja teises suunas, haigutamist. Magama ta veel ise jääda ei oska - vaja on ema-isa abi (kussutamisega, vankrisse panemisega, pai tegemisega, unelaulu laumisega, tissi pakkumisega) (ehkki mõnel korral on suutnud juba ka ise uinuda, siin võib-olla peab ema end lihtsalt veidike tagasi hoidma ja andma lapsele võimaluse ise hakkama saada, aga... mis sa teed, kui on nii nunnu).
On ära õppinud veel teisigi märke, millega enda vajadustest märku anda - kui tal on nälg, siis on ta nutust kuulda "neh". Kui krooks vaevab, siis ütleb "eh". Ja kui süüa enam ei taha, siis lükkab keelega tissi suust välja ja naerab kavalasti. Mõnikord kasutab seda viisi ka lihtsalt tähelepanu saamiseks ja ema tähelepanu testimiseks. Ja kui söögi pakkumine on liialt tihe, siis tõstab lihtsalt kisa :)
Juba oskab ta iseseisvalt oma toolis mõnuleda, tegevusvaibal mänguasjaga mängida, õhukarusselli esemeid jälgida, eesolevaid esemeid käega püüda. Ema abiga valmisid ka esimesed tähtpäevakaardid. On aidanud ka emal kooki küpsetada - sel ajal, kui ema toimetas, istus rahulikult oma toolis ja jälgis tegevust.
Turvatoolis istuda väga ei armasta, autosõidul magab iga päevaga üha vähem, see-eest jälgib pingsalt ema käes olevat mänguasja. Ema abiga oskab suhelda ka nutiseadet kasutades - koroonakriisi aja võimalus vanaemaga suhtlemiseks. Ja oskab ka poseerida, teab juba üsna täpselt, et emal on temaga mingi plaan :)
Ja siis on ta suutnud hakkama saada arenguhüpetega.
Ja justkui mängeldes 10 cm pikemaks kasvada ja kolm kilo raskemaks kosuda.
Üht-teist ta oskab juba täitsa ise, mõne asjaga saab hakkama ema-isa abiga ja väga palju on sellist, millest pole tal veel halli aimugi :)
Esimestest hetkedest alates oskas ta hingata ja oma häält kasutada - esialgu vaiksemalt ja ettevaatlikumalt, kuid iga hetkega kindlamalt. Õige pea, esimestel tundidel õppis ta ära ka imemise - sellist vaakumit polnud ta ema rind veel varem tundnud. Aga et see on ühe väikese suu jaoks suur ettevõtmine ja raske töö, siis pärast kolme-nelja minutit vajus silm kinni ja uni tuli peale.
Esimesel neljal nädalal oskaski ta väga hästi magada - päevade ja ööde viisi. Sel ajal õppisid tema ema-isa erinevaid viise, kuidas teda äratada ja sööma saada. See oli ta vanematele päris paras väljakutse. Aga üheskoos saime hakkama. Siia jäävad esimesed naeratamised ja suhtlemised - vaatab silma ja kõneleb, tahab suhelda.
Teisel kuul õppis ta ära söögi küsimise - s.t. nüüd polnud vaja emal last enam äratada, vaid sai usaldada pisikese enda tunnet ja isu. Magades pidi ema vaid oma kõrvad ärkvel hoidma, et kuuleks ära nihelemise ja lutsimise - suhtlemise märgid, mis andsid aimu näljatundest.
Sellest ajast oskas ta ka juba pikemat aega ärkvel olla ja ema-isaga suhelda, vaiksema ja valjema häälega kõneleda. Ja nautida näiteks massaaži ja võimlemist. Vee ja vanniskäigu osas oskas ta väga hästi protestida ja oma meelsust näidata.
Kolmandasse kuusse jääb kehaline aktiivsus - oskab oma jalgu siputada (heal juhul saab jalast ära isegi püksid, kindlasti aga sokid), jalgadega end põrandal edasi liigutada, keerutada; kätega haarata. Täiskasvanu abi on vaja, et mõlemad käed oleks ühtmoodi aktiivsed ja toimekad (paremal käel meeldib rohkem suus olla kui esemeid haarata). Ka kõhu peal olemine on iga päevaga järjest meeldivam, kuid kui hetk on vale (hetkes on liialt väsimust, kõht liialt täis vms), siis oskab protestida ja ebameeldivuse tundest teada anda (keeleks on nutt). Siia perioodi jääb ka vanniskäigu nautimine, vees jalgade siputamine ja lustimine - mõnikord näis, et eesmärgiks oli ema-isa aidata ja vann veest plätserdamisega tühjaks saada.
Ja muidugi tatimullid.
Kui ta on liialt väsinud, siis suhtlemisvahendina kasutab lisaks nutule ka silmade hõõrmumist, pea keerutamist ühes ja teises suunas, haigutamist. Magama ta veel ise jääda ei oska - vaja on ema-isa abi (kussutamisega, vankrisse panemisega, pai tegemisega, unelaulu laumisega, tissi pakkumisega) (ehkki mõnel korral on suutnud juba ka ise uinuda, siin võib-olla peab ema end lihtsalt veidike tagasi hoidma ja andma lapsele võimaluse ise hakkama saada, aga... mis sa teed, kui on nii nunnu).
On ära õppinud veel teisigi märke, millega enda vajadustest märku anda - kui tal on nälg, siis on ta nutust kuulda "neh". Kui krooks vaevab, siis ütleb "eh". Ja kui süüa enam ei taha, siis lükkab keelega tissi suust välja ja naerab kavalasti. Mõnikord kasutab seda viisi ka lihtsalt tähelepanu saamiseks ja ema tähelepanu testimiseks. Ja kui söögi pakkumine on liialt tihe, siis tõstab lihtsalt kisa :)
Juba oskab ta iseseisvalt oma toolis mõnuleda, tegevusvaibal mänguasjaga mängida, õhukarusselli esemeid jälgida, eesolevaid esemeid käega püüda. Ema abiga valmisid ka esimesed tähtpäevakaardid. On aidanud ka emal kooki küpsetada - sel ajal, kui ema toimetas, istus rahulikult oma toolis ja jälgis tegevust.
Turvatoolis istuda väga ei armasta, autosõidul magab iga päevaga üha vähem, see-eest jälgib pingsalt ema käes olevat mänguasja. Ema abiga oskab suhelda ka nutiseadet kasutades - koroonakriisi aja võimalus vanaemaga suhtlemiseks. Ja oskab ka poseerida, teab juba üsna täpselt, et emal on temaga mingi plaan :)
Ja siis on ta suutnud hakkama saada arenguhüpetega.
Ja justkui mängeldes 10 cm pikemaks kasvada ja kolm kilo raskemaks kosuda.
Kommentaarid